Sõna “advent“ tähendab tulekut, kellegi või millegi lähenemist, ka ootust. Kristlaste jaoks tähistab advendiaeg Issanda sünni ehk Jeesus Kristuse tuleku ootust.

Ootusaeg ehk advent koosneb neljast pühapäevast enne esimest jõulupüha. Esimese advendipühapäevaga, mis tänavu on 28. novembril, algab advendiaeg ja liturgiline kirikuaasta.

1. advent — adventus humiliationis – “Sinu Kuningas tuleb alandlikkuses”

Keskajast pärit traditsiooni kohaselt meenutatakse sel päeval lugu Jeesuse ratsutamisest Jeruusalemma. Jeesus ei saabunud Jeruusalemma maiste valitsejate kombel, vaid alandlikuna, ratsutades eesli seljas. Selle teo läbi said elavaks prohvet Sakaria ennustused rahukuninga tulekust. Sel moel on advendiaeg ja jõulud seotud palmipuudepüha ja ülestõusmispühade sündmustega. Nii tõuseb kirikuaasta ülestõusmispühade kesksus esile juba kirikuaasta alguses, sest jõulud saavad oma tõelise tähenduse vaid koos Kristuse kannatuse, surma ja ülestõusmisega.

2. advent  — adventus glorificationis – “Sinu Kuningas tuleb kirkuses”.  Pühapäeva teemaks on Kristuse kirkuses tulemine aegade lõpul. Advendiaeg tuletab kristlastele meelde vajadust valmistuda kohut mõistva Issanda taastulekuks maailma lõpul.

3. advent – adventus spiritualis et sanctificationis – “Valmistage Issandale teed”. Kolmanda advendi keskmes on Ristija Johannes, kes osutas Jeesusele kui Jumala Tallele, kes kannab ära maailma patu. Johannes oli ka see, kes kutsus kristlaskonda patukahetsusele ja meeleparandusele. Seda meenutades valmistuvad kristlased jõuludeks paastudes.

4. advent – “Issand on lähedal” — on pühendatud Jeesuslast ootavale Maarjale. Maarja lapseootus ja Jumala rahva jõuluootus kuuluvad kokku ja neljandal advendinädalal tehakse jõulude suure sõnumi vastuvõtmiseks viimaseid ettevalmistusi.

1. advendipühapäeva värv on valge. See on Kristuse värv ja tähendab puhtust ning armu. 2.-4. advendipühapäeva värv on violetne. See värv sümboliseerib patukahetsust ja tähendab ootust ning paastuaega.