OLUKORRAST KIRIKUS

Peapiiskop Urmas Viilma ettekanne

EELK XXXI Kirikukogu 1. istungjärgul, 29. novembril 2021 eKirikukogul

Austatud kirikukogu!

Armsad õed ja vennad!

Oleme astunud uude kirikuaastasse ja advendiaega. Oleme astumas uuele vastu ka kirikukogu uue kooseisuna. Peagi valime kirikukogule uued abijuhatajad, revisjonikomisjon ja õiguskomisjon saavad uued koosseisud, nagu uuendatud koosseisuga alustab järgmiseks perioodiks tööd ka konsistoorium.

Sissejuhatuseks

Aasta tagasi toimunud kirikukogu eelmise koosseisu 6. istungjärgul peetud kõnes „Olukorrast kirikus“ kõnelesin järgmist: „Ajalugu on täis rahutusi, sõdu, vägivallaakte, aga ka suuri epideemiaid, mis on muutunud pandeemilisteks. Iga sõda saab kord otsa, igale rahutusele järgneb rahuaeg ja lõpuks vaibuvad ka kõik epideemiad. Eriti kui valmib vaktsiin, mis jõuab kriitilise osani maakera elanikkonnast, et lõpetada pandeemia.“

Esimesed vaktsiinidoosid süstiti eelmise aasta jõuluperioodil Inglismaal. Täna oleme olukorras, kus mitmed on saanud juba kolm doosi, kuid viirus laiutab endiselt meie ümber ja mõjutab suuremal või vähemal määral meie igapäevaelu – kord rohkem, kord vähem. Peaminister Kaja Kallas on lubanud, et peagi jõuame nn valgusfoori kollasesse perioodi, mis võiks tuua pisut enam leevendusi kui hetkel kehtivad. Karta on, et uus laine on aga peagi meist taas üle rullumas. Kõiki on teinud nõustuks ja pisut kohutab hiljuti Lõuna-Aafrikas avastatud ja juba Euroopassegi jõudnud viiruse omikron-tüvi.

Kirikutena võime olla siiski tänulikud, et oleme saanud tegutseda praktiliselt ilma osaluspiiranguteta. Augustikuus kehtestas Vabariigi Valitsus korraks ka jumalateenistuste tarvis vaktsineerimispassi nõude, kuid kiire reageerimine Eesti Kirikute Nõukogu poolt ja vaide esitamine Vabariigi Valitsuse korraldusele päädis kohtumisega peaministriga ja vaktsineerimispassi nõudest loobumisega. Kehtestus maskikohustus, desinfitseerimise, hajutumise ja 50% täituvuse nõue. Selliseks on üldjoontes regulatsioonid kirikutes ka jäänud.  Ei ole teada ka koldeid, mis oleks kirikutest alguse saanud. See kõik toidab lootust, et jõulupühad võivad toimuda sel aastal avatud kirikutega, kus on inimesi ehk rohkem kui eelmise aasta jõulude ajal, mil kirikud jäid eriti linnades väga hõredaks.

I Lõpule jõudnud õigusreformist

Lõppeval aastal jõudis lõpule 2016. aastal alanud õigusreform. Selleks hääletas Kirikukogu XXX kooseis selle aasta aprillis toimunud ühel korralisel ning juunis ja septembris toimunud kahel erakorralisel istungjärgul läbi mitusada parandusettepanekut mitmekümnes plokis. Tegemist oli tiheda tööga, mis nõudis kõigilt kirikukogu saadikutelt suurt süvenemist ja ka kohaloleku distsipliini, kuna kõik põhikirja muudatused vajasid 2/3 kirikukogu koosseisu toetust. Võimalik, et saavutasime väga hea tulemuse just seetõttu, et veebis toimunud kirikukogu istungid võimaldasid osaleda ka nendel kirikukogu liikmetel, kes muidu ei oleks saanud füüsiliselt kohale tulla. See puudutab eriti diasporaasaadikuid Kanadas, Ameerikas ja Rootsis.

Alates 1. novembrist kehtib EELK põhikirja uus redaktsioon, mis ei ole veel kätte saadav trükitud kujul, kuid on leitav EELK kodulehelt ja EELK kodulehe siseringist.

Kiriku õigusreformi läbiviimise protsessi on ka üksikute isikute poolt väga teravalt kritiseeritud. Lõppenud nädalavahetusel ilmus ERRi portaalis EELK vaimuliku Thomas-Andreas Põderi artikkel „Korruptsioonist ja ebaõiglusest EELK (majanduslikus) juhtimises. Repliik kirikukogu eelõhtul“. Selles artiklis väidab autor, et EELK õigusreform „absolutiseerib peapiiskopi positsiooni ning pärsib ja tasalülitab EELK ühiste juhtimisorganite töövõime ja mõtte“. Majandusnõukogu muutmist kirikukogu nõukogust konsistooriumi komisjoniks, mida ameti poolest juhib kantsler, peab autor de facto peapiiskopi alluvusse viimiseks. Autori järeldusest tuleb oletada, et kõik konsistooriumi komisjonid on järelikult de facto peapiiskopi alluvuses, isegi kui neid juhivad piiskopid, assessorid või kantsler ning nendesse kuuluvad vaimulikud ja ilmikud, kelle on liikmeteks kinnitanud konsistoorium. Ja see on olnud nõnda läbi EELK ajaloo.

Nõnda teeb Thomas-Andreas Põder oma artiklis just majandusnõukogu muutumise põhjal kirikukogu nõukogust konsistooriumi komisjoniks järelduse, et „kui juhtimine ja otsustamine koondub üha kitsama (ja viimselt ühe isiku) kätte, kui väheneb ühine vastutus (kirikukogu roll) ja vastastikune kriitilise tagasisidestamise võimalus, muutub juhtimine ja otsustamine järjest läbipaistmatumaks ja suureneb tõsiselt korruptsioonioht.“ Ta lisab: „Absolutistlik kirikuvürstiriik on kirik peapiiskopi, mitte evangeeliumi teenistuses“. Thomas- Andreas Põder lõpetab oma artikli tõdemusega: „kirikukogu [on] nüüd faktiliselt olukorras, kus peaks kutsuma peapiiskoppi korrale. Muidu ohustab usalduse kaotus – kui see ei ole juba toimunud.“ Minu küsimus on siinjuures, et kas ka kirikukogu pole olnud EELKs alati de facto peapiiskopi alluvuses, kuna ameti poolest on just peapiiskop selle juhataja?

Kuna see artikkel oli suunatud nii laiemale avalikkusele kui ka kirikukogu liikmetele, siis on täna oluline, et tuletan meelde, millise sisuga EELK õigusreform oli ning milliseid parandusi selle käigus EELK Põhikirja ja EELK Kirikuseadustikku kirikukogu poolt läbi mitme aasta ja istungjärgu tehti.

Esmalt, markeerin ära olulisemad ja ehk põhimõttelisemad muudatused EELK Põhikirjas, et ka uued kirikukogu liikmed oleksid muutustega paremini kursis ja saaksid hinnata ka äsjakuuldud kriitika valguses:

• § 1 ei ole enam juttu väljaspool Eestit asuvatest ja EELK kanoonilises alluvuses olevatest kogudustest, vaid EELKga osaduses ja samadel õpetuslikel alustel tegutsevatest kogudustest;
• § 9 sätestab, et EELKst välja astudes ei pea isik enam esitama avaldust koguduse juhatusele, vaid koguduse õpetajale (kes on juhatuse liige ameti poolest);
• § 10 lg 3¹ lisati viide vaimulikuga sõlmitavale teenistuslepingule;
• § 12 lg 6 sätestati peapiiskopi õigus ameti poolest kuuluda Tallinna Püha Neitsi Maarja Piiskopliku Toomkoguduse nõukogusse ja osaleda hääleõigusega koguduse juhatuse koosolekul;
• § 13 lg 1 asendus piiskopi teenitava geograafilise ala nimetus „piirkond“ sõnaga „piiskopkond“;
• § 13 lg 5 sätestati, et piiskop on piiskopkonna katedraalkiriku, või tööala piiskopi puhul, oma kodukoguduse nõukogu liige ja võib osaleda hääleõigusega koguduse juhatuse koosolekul;
• § 18 ja § 20 täpsustati vikaarvaimulike ametisse määramist ja vabastamist ning vaimulike alluvust;
• § 38 piiskopliku nõukogu liikmete hulka arvati konsistooriumi liikmed;
• § 39¹ lisati piiskoppide kogu, mis koosneb peapiiskopist ja kõikidest ametis olevatest piiskoppidest ja mis tegeleb soovituste andmisega kiriku organitele, vaimuliku ametiga seotud üksikküsimuste ning usu ja kõlblusega seotud üksikute vaidlusküsimuste lahendamisega;
• § 41¹ lisati piiskopkond, mis koosneb kirikukogu poolt kindlaks määratud praostkondadest ja mida juhib piiskop;
• § 54 lg 5 lisati võimalus koguduse nõukogu otsuste vastu võtmiseks veebi teel;
• § 59 lg 3 lisati võimalus koguduse juhatuse otsuste vastu võtmiseks veebi teel;
• § 65 lg 2 loodi võimalus valida koguduse revisjoni komisjoni liikmed või revident väljastpoolt koguduse nõukogu;
• § 68, § 69 ja § 70 tunnistati kehtetuks, sest kirikukohus lõpetati;
• § 71 sätestati, et kiriku, praostkonna või koguduse juhtimisorgani liige osaleb vastava juhtimisorgani töös isiklikult – see välistab volituste alusel osalemise.

Paralleelselt EELK Põhikirjaga muudeti ka EELK Kirikuseadustikku. Lisaks põhikirja puhul nimetatud muudatustele, mis sünkroonselt viidi sisse ka kirikuseadustikku, toon välja täiendavad olulisemad muudatused:

• § 9 lg 1 sõnastati täpsemalt diakoni õigus pidada sõnajumalateenistust;
• § 16 lg 7 sätestati, et vaimulik sõlmib riiklikult abielu üksnes koos laulatusega;
• § 33 ja § 37 täpsustati vaimulike ametirõivastuse elemente;
• § 39 lg 4¹ ja § 45 lg 3 sätestatakse piiskopi ja kaplani poolt ristitud või konfirmeeritud inimese koguduslik kuuluvus;
• § 51 lg 1¹ lisati viide teenistuslepingule koos täpsustusega, et teenistusleping ei ole tööleping seaduse tähenduses;
• § 51 lg 5 piirati peapiiskopi ja piiskopi õigust anda lisaks sõnajumalateenistuse pidamise õigusele diakonile luba talituse läbiviimiseks, mis ei ole tema pädevuses (sh armulaua pühitsemine);
• § 51 lg 6 lisati vaimulikele täiendkoolituse kohustus;
• § 57 täpsustati vaimulike haridusnõudeid ja anti piiskoppide kogule õigus teatud juhtudel erandite tegemiseks;
• § 58 seati vaimuliku ameti pidamise eapiiriks riiklik vanaduspensioni iga;
• § 68¹ sätestatakse toompraosti nimetuse kasutamine Toomkoguduse õpetaja poolt peapiiskopi poolt antud ülesannete täitmisel või kiriku esindamisel;
• § 70 asendati koguduse diakoni ja abiõpetaja ametikoha loomise nõue koguduse nõukogu nõusolekuga diakoni või abiõpetaja ametisse määramisel. Praosti ja piiskopi nõusolek asendati arvamuse küsimisega.
• § 73 lg 2 ja lg 3 loodi peapiiskopi poolt kord aastas kokku kutsutav kaplanite konverents;
• § 75, § 77, § 78 ja § 79 täpsustati koguduse õpetaja vakantsele ametikohale kandideerimist, valimiste läbiviimist, õpetaja kohale kinnitamist, määramist ja ametisse seadmist;
• § 80 täpsustati hooldajaõpetaja määramist;
• § 84 täpsustati koguduse õpetaja ametist vabastamis tingimusi;
• § 88 lg 1 sätestati, et peapiiskopi ja piiskopi ametiaja piiriks on 72 eluaastat;
• § 88 lg 2 sätestati, et preestri või diakoni ametiaja pikendamise ettepaneku teeb vaimulik, kellele ta allub (mitte enam koguduse nõukogu);
• § 91 lg 4 sätestati, et reservvaimulik on kohustatud pidama vähemalt kümme jumalateenistust või talitust aastas;
• § 93 p 3 sätestati, et vaimulike nimekirjast võib kustutada reserv- või vikaarvaimuliku, kes ei ole kolm aastat täitnud omale kirikuseadustikuga määratud kohustusi (aruandluskohustus);
• § 100¹ sätestati tingimused kirikukogu korraldamiseks tehnilise vahendi kaudu;
• § 104, § 105 ja § 106 lõpetati arengunõukogu ja majandusnõukogu kirikukogu nõukogudena;
• § 164¹ sätestab piiskopkonna moodustamise kirikukogu poolt;
• § 164² sätestab piiskopkonna nõukogu moodustamise piiskopi ettepanekul;
• § 249 lg 4 sätestati, et koguduse juhtorgani liige peab osalema koguduse ja juhtimisorgani töös ning jumalateenistuslikus elus;
• § 279, § 280 ja § 281 täpsustati koguduse kinnisvara kasutada andmise ja võõrandamise tingimusi;
• § 285 täpsustati EELK või koguduse poolt laenude käendamise ja garandiks olemise tingimusi;
• § 292 loodi võimalus kassapõhise eelarve kõrval kasutada tekkepõhist;
• § 299 – § 318 täpsustati EELK, praostkonna ja koguduse eelarve koostamist, täitmise jälgimist ja järelevalve teostamist;
• § 322 – § 327 täpsustati konsistooriumi ja praostkonna kassase laekuvate maksude tasumise korda;
• § 329 – § 332 täpsustati koguduse liikme tasude sisu ja kogumise korda;
• § 333 – § 357 täpsustati ja lihtsustati revideerimisega seotud korda ja küsimusi;
• § 358 – § 367 täpsustati ja lihtsustati arengukava koostamise ja täitmisega seotud küsimusi;
• § 386 piirati peapiiskopi õigust ja anti piiskoppide kogule õigus kirikukari rakendamiseks;
• § 398 täpsustati EELK kuldristi andmise tingimusi;
• § 400¹ sätestati EELK autasuna koostöömedal;
• § 407 – 412 täpsustati EELK diasporaa piirkonna, praostkonna ja koguduse tegevusi.

Viis aastat kestnud õigusreform on suuresti tänaseks lõppenud. Nagu loetletud paranduste sisust oli võimalik kõigil veenduda, ja seda on võimalik isiklikult igaühel ka soovi korral üle kontrollida, et EELK juhtimine ja otsustamine ei ole selle reformi tulemusel koondunud üha kitsama (ja viimselt ühe isiku) kätte, ega ole ka vähenenud sugugi ühine vastutus ega kirikukogu roll. Ka kiriku juhtimises pole toimunud olulisemaid muudatusi, mis viitaks otsustamise muutumist järjest läbipaistmatumaks suurendades seeläbi tõsiselt korruptsiooniohtu.

II Hetkeseis piiskoppide ja piiskopkondadega

Olen loomulikult märganud, et eriti eelmisel ja lõppeval aastal olnud tähelepanu all piiskopkondade moodustamise või loomise küsimus. Olen ka märganud, et kirikukogu 2/3 koosseisu toetusega tehtud otsus asendada põhikirjas seni piiskopi teenimisala tähistanud sõna „piirkond“ sõnaga „piiskopkond“ on pöördumatult paisanud pahupidi EELK eneseteadvuse ja teoloogilise orientatsiooni.

Just sellise segaduse ja hirmu maandamiseks on oluline, et neid küsimusi arutatakse. Kuid pean oluliseks, et nende aruteludes osaleksid inimesed, kes on kehtiva õigusruumiga detailideni kursis ja teavad ka, millised on peapiiskopi kavatsused ja plaanid järgmiste sammude astumiseks või mitte astumiseks piiskoppide/piiskopkondade küsimuses. Ma oleksin tegelikult tänulik, kui saaksin sellistel aruteludel isiklikult osaleda, sest see tagaks teema käsitlemisel ja küsimuste tekkimisel ehk kõige parema ülevaate, kuidas võiks asjad edasi areneda. Ka o mulle ääretult oluline teada, mida praostkondades piiskopkondade küsimusest arvatakse ja mida sellest oodatakse või kardetakse. Kui kohal ei ole inimest, kes teaks, kuidas kehtiv olukord piiskoppide ja piiskopkondade rolli just EELKs on ette näinud, hakatakse esitama arutelude käigus hoopis erinevaid piiskopkondade mudeleid sellest, millised need oleksid tegelikult meie puhul.

Alates 1. novembrist moodustub EELK ühest ülemaailmsest (pea)piiskopkonnast. Sõna piirkonda saab kasutada ainult diasporaa kohta, sest Eesti territooriumil enam piiskoppidel oma piirkondi ei ole. Piiskopkondi samuti ei ole, sest need peab moodustama kirikukogu. Kirikukogule ei ole esitatud ühetegi eelnõu piiskopkondade moodustamiseks. Mina ei pea võimalikuks piiskopkondade moodustamist enne, kui selles küsimuses on toimunud rahulikud ja konstruktiivsed arutelud praostkondade ja vajadusel enne eelnõude koostamist ka kirikukogu tasandil. Piiskopkondade küsimus võiks olla ka vaimulike konverentsil arutelu all, kui konverentsi juhatus, kes tegutseb autonoomselt, seda vajalikuks peab.

Alates 1. novembrist ei ole ametis olevad piiskopid enam peapiiskopi abilised piirkondade piiskoppidena, vaid abipiiskopid neile määratud tööaladel. Kuni puudub üldisemal tasemel piiskoppide territoriaalset teenimist reguleeriv otsus, lahendame piiskoppidega tööjaotuse kaasuse- ja vajaduspõhiselt. Olukord on sarnane ajale, kui EELKs olid koos teenimas peapiiskop ja piiskop ning piiskop tegutses peapiiskopi antud ülesannetes ja volitusel. Usun, et umbes sellist olukorda peavad parimaks nädala eest kogunenud Lõuna-Eesti kolme praostkonna, Tartu, Valga ja Võru praostkondade esindajad, kes oma kohtumise lõppedes viisid läbi hääletuse, mille otsus on protokolli kantud sõnastuses: „Valdav enamus hääletas ühe piiskopkonna poolt.“ Praegu ongi EELKs üks piiskopkond ja ei ole esitatud ühtegi ettepanekut selle olukorra muutmiseks. Seoses piirkondade kadumisega on vaid vaja täpsemalt reguleerida piiskoppide territoriaalne töö praostkondades ja kogudustes. Hetkel ei ole Joel Luhamets ja Tiit Salumäe ühegi piirkonna piiskopid. Nende vapid asuvad küll vastavalt Tartus ja Haapsalus, mis on piiskoppide nende asukohalinnad. Ka on kirikuseadustiku muudatustega saanud piiskopid oma kodukoguduse nõukogu liikmeks ameti poolest ja võivad osaleda juhatuse töös hääleõigusega. Kuna piiskop Tiit Salumäe on endiselt koguduse õpetaja, puudutab seadustiku muudatus peamiselt piiskop Joel Luhametsa kaasamist koguduse juhtorganite töösse. Selleks, et piiskop saaks osaleda, tuleb piiskoppi muidugi juhatuse koosoleku toimumisest informeerida.

III Usu võim

Pealkirja „Usu võim“ kandis augustis Levilas kui Eesti Päevalehes ilmunud artiklite sari, mis lahkas EELK tegemisi ja kuvandit. Suur rõhk asetati kiriku annetajaliikmete kahanemisele. On tõsi, et 2015. aastal, mil asusin peapiiskopi ametisse, oli EELK annetajaliikmeid 29 000. Eelmisel raskel viiruseaastal 2020 oli luteri kirikul nime ja isikukoodiga annetajaliikmeid järel 25 000 ja ristitud liikmeid kokku koos lastega hinnanguliselt umbes 170 000. Tunnistan, et oleksin rõõmus, kui see number oleks suurem. Sest Jeesus käskis ju ristida kõik rahvad! Eesti rahvas on aga endiselt suures osas ristimata. Eestis ei ole me saavutanud isegi seda, et ülejäänud Euroopa kombel võiks kooliõpilased saada elementaarseid teadmisi maailma religioonidest. Ükski valitsus ei ole seni tahtnud selles küsimuses ülejäänud Euroopa poole vaadata. Ka Venemaa poole ei taha vaadata. Isegi Põhjamaade ja Baltimaade poole ei taha vaadata, sest kõigis nimetatud maades haritakse usuküsimustes oma rahvast. Eestis on üleüldise usundiõpetuse küsimuses olnud kõigi valitsuste silmad jonnakalt kinni. Pean tunnistama, et mul on selle pärast ka kahju, et kirikud ise ei ole osanud usualase kirjaoskamatuse küsimust otsustajatele piisavalt hästi adresseerida. Sel sügisel ametisse asunud Eesti Vabariigi president Alar Karis on öelnud, et Eesti lapsed ei peaks olema teadmiste poolest mitte ainult esimeste seas, vaid lausa esimesed maailmas. Ilma usualaste teadmisteta seda positsiooni ei saavuta!

Kiriku ühiskondliku mõju mõõdikuks olen pidanud ise midagi muud kui liikmemaksu maksjate arv või taotletava rahahulga suurus. Statistilistest näitajatest on mulle näiteks olnud oluline hoopis see, et advendi- ja jõulude perioodil käib kirikus teenistustel sama suurusjärk inimesi kui osaleb riigikogu valimistel. Statistikaameti andmetel külastas 2019. aastal, ehk aasta enne koroonaviiruse saabumist, ühel etendusepäeval teatrietendusi Eestis keskmiselt kokku 3500 vaatajat. EELK statistika näitab, et luteri kiriku jumalateenistustel osaleb ühel pühapäeval keskmiselt kokku 5000 inimest. Seda näitajat olen pidanud Eesti rahva kirikusõbralikkuse ja usklikkuse tunnuseks. Kuigi maapiirkondades on kirikusse jõudmine muudetud kehva korraldusega transpordiühenduse tõttu paljudele pühapäeviti täiesti võimatuks.

Jääb ka tunne, et luteri kirik peaks ebavõrdsuse likvideerimiseks maa ja linna vahel toimima samal kombel kui on toiminud meie pangad, apteegid, postkontorid või paljudes omavalitsustes on tehtud lasteaedade ja koolidega – need kõik tuleb maalt ära kolida linna. Linnas ei ole kunagi inimestest puudust ei pangakontoris, postkontoris, apteegis, rääkimata lasteaiajärjekordadest ja koolide vastuvõtukonkurssidel osalevatest lastest. Sellisel juhul jääksid aga maale alles vaid tühjad kirikuhooned, kus kunstiväärtused on justkui konserveeritud olekus riigi nähtamatu kaitse all, vajamata vabatahtlike kogudusete memmekeste hoolt ja liikmemaksuraha. Siiski, olen korduvalt väljendanud seisukohta, et kui riik lahkub maalt, siis kirik seda ei tee. Kui inimesed maalt linnadesse lahkuvad, peaks olema just linnades kasvavad kogudused.

Eelpool viidatud artiklite sarjas „Usu võim“ oli viide nelipühilasest piiskopi ja kaitseväe peakaplani Ago Lilleoru valmivale doktoritööle, milles ta uurib kasvavaid kogudusi. Ta järeldab, et kasvavad kogudused on seal, kus õpetajal on sotsiaalsed oskused ja hea suhtevõrgustik. Lisaks tuleb ta oma töös huvitavale järeldusele, et sotsiaalselt võimekate pastorite juhitud kasvavate koguduste puhul ei ole väga olulist vahet, kas pastori vaated on keskmisest liberaalsemad või konservatiivsemad. Maailma teiste piirkondade kogemus ei ole samuti kinnitanud arvamust, et just keskmisest liberaalsem või konservatiivsem õpetus on see, mis peataks kiriku liikmete arvu vähenemise.

IV EELK meie meelest

Pealkirja „EELK meie meelest“ kandis minult palutud ettekanne Rootsi-Mihkli koguduse poolt korraldatud ettekannete sarjas “Kas kirik ilma rahvata või rahvas ilma kirikuta?“

Ettekannete sarjas on peetud juba neli ettekannet:

1. Kuidas kasvatada kogudusi? – Ago Lilleorg
2. EELK hetkeseis – arvud ja emotsioonid – Ringo Ringvee
3. EELK teiste meelest – EKNi liikmeskirikute esindajad
4. EELK meie meelest – Urmas Viilma

Minu ettekanne, mis oli selles sarjas sel aastal viimane, pidi tagasisidestama varasemate ettekannete ja EKNi liikmeskirikute esindajate vestlusringis räägitule. Tooksin välja temaatiliselt ja märksõnaliselt olulisemad küsimused, millele peaksime EELKs tähelepanu pöörama. Ja seda nii üldkiriku, kuid eriti koguduste tasandil. Arvan, et EELK igas koguduses peaks neid ettekandeid kuulama tervikuna või osade kaupa, ja nende üle arutama. Toimub see siis koguduse vestlusringis, juhtorgani liimetega peetavatel aruteludel või ka praostkonna konverentsidel ja seminaridel.

EELK ja tema vaimulikud

EELKs on vaimulikul võtmeroll ja iga vaimulik või ka koguduse juhtkond peaks koguduse kasvu ja „tervist“ analüüsides vastama järgmistele koguduse elu mõjutavatele küsimustele:

• kuidas vaimulik paneb teisi ennast tundma;
• kas vaimulik kaasab teisi või teeb kõike ise;
• kas koguduse kasvu mõjutavad pigem vaimuliku sotsiaalsed oskused või teoloogilised teadmised;
• kas vaimulikul on oskus jõuda kirikulisteni ka hoolimata käsiraamatu või agenda korrast;
• kas vaimuliku kohalolu on koguduses ja kogukonnas tunda – kas ta viibib, elab, osaleb kogukonna elus ja on kogukonnaga suhtes/kooselus?

EELK ja rahvas

Mida tähendab EELK kogu rahva kirikuna ja kuidas me saame seda mõjutada koguduste tasandil. Eriti puudutab see küsimus vaimulikke ja koguduse juhtorganite liikmeid. Vastuseid tuleks otsida küsimustele:

• miks valdavalt protestantlik ja luterliku taustaga eestlaskond ei identifitseeri end luterlikuks;
• kellega peame tööd tegema ja keda teenima (Jumal ja ligimesed, ehk liikmed, mitteliikmed, kogukond, jne);
• kas inimestega töö tähendab ainult jumalateenistusi ja/või ka muid tegevusi teenistuste vahel;
• kas oodatakse inimesi kirikusse või kirik läheb inimeste juurde;
• miks me pole paljudes kohtades seal kohal, kuhu inimesed on liikunud aga oleme jäänud paigale sinna, kus inimesi enam ei ole;
• kas keskendumine küsimustele liberaalsuse/konservatiivsuse skaalal on see, mis inimesi enim huvitaks ja liikmeskonna kasvu üldises plaanis mõjutaks, või huvitab see pigem enam ajakirjandust ja vaimulikke endid;
• millised kiriklikud uuendused ja muudatused vähendavad segadust, killustumist ja hajaliolekut ning millised toetavad ühtsust, kaasamist ja hõlmamist;
• kas rahvakirikut (kohalikku kogudust) huvitavad eestlaste kõrval ka venelased?

EELK ja noored

Kõige kriitilisem küsimus EELK tuleviku seisukohast on liikmeskonna juurdekasv. Kus on meie kirikunoored? Kas vaimulikud ja koguduste juhtorganid on maha istunud ja analüüsinud järelkasvu küsimuse üle. Strateegia koostamisel aitaks ehk kaasa järgmised teemapüstitused:

• kui noori ei ole, kas koguduses on mingigi organiseeritud lastetöö, sest just lapsed on tulevased noored;
• kui kogukonnas on kool, on piirkonnas ka noored – kas nad on kirikus või on sild kooli ja kiriku vahel katki või alles loomata;
• kui kogudused on noored, milline on nende kaasatus kogudustes – mida nad koguduses teevad lisaks sellele, et ootame neid pühapäeval kirikupinki istuma;
• kui suur on koguduse liikmete ja kaastööliste tähelepanu kodusele kristlikule kasvatusele – kas uus põlvkond saab väärtused ja oma luterliku identiteedi uuele kodust kaasa;
• kas sinu/minu lapsed/lapselapsed on ristitud, käivad pühapäevakoolis, tulevad leeri?

EELK hääl ja mõju

Oleme elanud ajal, kus kirik oli avalikus ruumis suurema osa ajast nähtamatu, viimastel aastatel aga on kirik olnud vägagi tähelepanu keskmes. Ehk tuleks meil analüüsida, kas EELK peab häält tegema/nähtav olema/mõju omama? Selles kontekstis on erinevatel gruppidel erinevad ootused ja arvamused, mis võivad olla kohati ka vastassuunalised. Näiteks:

• kirikuvastased tahaksid ja peaksid õigeks, et kirik oleks vait;
• oikumeenilised partnerid on mures EELK erineva sisuga hääle pärast – sõnum pole selge ja ühene;
• kiriku sees on erinevad arvamused ja ootused kiriku häälele avalikkuses (liiga liberaalne või konservatiivne, tühised teemad, ei kuuluta Kristust, liiga poliitiline ja ühiskondlik, üheülbaline ja dotseeriv, hoiduma meelelahutusest, jne);

On oluline analüüsida, kas ja milline on kiriku hääl/koht ühiskonnas/kogukonnas nii üldkiriku tasandil, aga eriliselt just koguduslikus vaates:

• kas kirikul on hääl ühiskondlike protsesside ja otsuste muutmiseks/suunamiseks, et elu muutuks paremaks riigis/kogukonnas;
• kas kirikul on hääl inimeste elude muutmisel sotsiaalses ja/või hingeõndsuslikus mõttes?

Kui kirikul on avalikus ruumis hääl ja mõju, siis mida see mõju/hääl tähendab ja tagajärjeks toob, ehk keda tahame mõjutada, keda peame mõjutama. Kuidas mõjume:

• iseendale (EELKle);
• oikumeenilistele partneritele EKNis;
• kristlaskonnale laiemalt;
• religioossetele inimestele, kes ei ole tingimata kristlased;
• ilmlikule ühiskonnale
• üksikisikule?

Kui üldiselt oleme seisukohal, et peame olema nähtavad, et omada mõju ühiskonnas või ka üksikisiku elus, siis kes EELK nimel peab/omab õigust kõneleda? Kuidas mõjutab kiriku kõnetamisvõimet:

• peapiiskopikesksus (selle plussid ja miinused);
• meedia poolt väljavalitud lemmikvaimulike kuvand ja sõnumid (selle plussid ja miinused);
• enamik vaimulike vaikimine (eriti oma kogukonna keskel);
• luterlastest/kristlastest avaliku elu tegelaste kõneisikute vähesus?

EELK ja tema ajaloolised varad

Tundub, et ajalooliste varade ja „Pühakodade programmi“ teemad on EELK-spetsiifilised teemad. Keegi teine neist ei räägi – ainult meie ise. Meie oikumeenilised partnerid on olnud meiega solidaarsed ja elanud meile kaasa, kui need teemad on kõikidel kohtumistel riigi esindajatega alati laual. Ometi ei puuduta see nii olulisel määral teisi. Kas oskame ja julgeme tõdeda ja tunnistada:

• ajaloolised kirikud ja kunstiväärtused on meile koorem;
• me ei tea, kuidas ja mida nendega teha ja see olukord tundub igavene;
• tähelepanu hoonetele võtab tähelepanu inimestelt?

Kokkuvõtteks

Ees ootab advendi ja jõuluaeg, mis on ootuspäraselt leppimise ja rahunemise aeg. Kahtlen, kas koroonastress ja -depressioon, mis on lisandunud kuumaks köetud ja polariseerunud ühiskonna pingetele, laseb meil jõulurahust osa saada. Siin on meil endil kristlastena palju ära teha. Meie endi suhtumisest, käitumisest, eneseväljendusest nii analoog- kui virtuaalmaailmas sõltub palju. Üks hea ametivend tõdes minuga vesteldes, et sotsiaalmeediast paistab silma, kuidas oleme võtnud üle kõnepruugi ja suhtlemismustri, mis varem iseloomustas inimesi väljaspool kirikut – me oleme muutunud samasuguseks. Me ei tohi unustada, et iga mõtteavalduse, olgu meeldiva või ebameeldiva taga on inimene. Isegi erakonda, riiki, ametkonda, kogukonda, kirikut esindav inimene on ligimene. Kui asume verbaalsesse võitlusse ei tohi me seda unustada, et ka sõna on tegu.

Suur tänu kuulamast ja kaasa mõtlemast!

+ Urmas Viilma

   Peapiiskop