Saarte praost Anti Toplaan vahendas oma Facebooki postituses värskeid muljeid Ruhnu saarelt. Selle erilise paiga puhul pole jutt elust „vanajumala selja taga“ tühi sõnakõlks, vaid sellest räägivad paljude inimeste isiklikud kogemused. Saare kogukonnatunnetus soosib vilgast koguduseelu ning paik on ka kirikuõpetajate jaoks ideaalne koht enese laadimiseks ja vaimulikuks turgutamiseks.

Anti Toplaan kirjutab:

“Veebruarikuu teisel nädalavahetusel oli võimalik ligi kaheaastase vahega külastada Eesti üht erilisemat ehk Ruhnu saart ja sellel tegutsevat kogudust. Mitmed varasemad katsed saarele jõuda olid määratud luhtuma meist endist sõltumatutel asjaoludel, nagu ilmaolud või sõiduks vajaliku tehnika tõrkumine.

Kaugemate väikesaarte üks omapära ongi teatud mõttes kättesaamatus ja piiratud ligipääs, mis muudavad selle paiga veelgi ihaldusväärsememaks ja millega on seotud paljude inimeste erinevad lood ja kogemused.

Loomulikult on üheks varaks siinne vaikus ja looduslähedus, aga samas ka sellest sõltuvus või ehk enda usaldamine endast kõrgematesse kätesse. Kahjuks jääb ka Eestis üha vähemaks neid paiku, kus on võimalik kogeda tugevas tuules liikuvat ja kohisevat metsa ja näha, kuidas tumedate ja vahuste lainete jõud raugeb ootamatult karjamaad või metsa piiraval rannaastangul.

Siinsed inimesed on erilised ja kokkuhoidvad. Neid võiks võrrelda saare õhukesele mullakihile juurdunud rannamändidega, kes peavad püsimiseks nägema palju rohkem vaeva, kui heas mullas kasvavad liigikaasalaed. Kui siis aeg-ajalt tulevadki tuuled ja tormid, võib metsas kõndija kuulda, kuidas lähestikku kasvavad puud üksteise vastu puutuvad ja sellest kostab aeg-ajalt kaugemale metsa praksuvat ja paukuvat heli. Samas vajavad puud teineteise tuge ja toetust, kuna üksi jäänud murduvad tormis kergemini.

Ruhnu inimesed võivad küll olla mitmetes asjades eri meelt, kuid see ei takista neil kõigele vaatamata teineteisega kokku hoidmast, kuna elatakse kõrvuti, ning kõik on omavahel seotud lugematutel viisidel. Saarele sattunu võib kohalikku õhkkonda tajuda erinevalt, aga teatud mõttes on kõik püsielanikud ning suveruhnlased nagu üks suur ja väga erilistest inimestest koosnev perekond. Igas perekonnas on erinevaid suhteid, kuid ruhnlased austavad inimeste vabadust olla tema ise, aga on ka valmis ulatama käe ja aitama hädasolijat.

Võib öelda, et saarel elavad ka jumalakartlikud inimesed, kuna saarele saamine on alati seotud kas mere või õhureisiga, mis sageli muutlike olude tõttu paneb proovile nii kannatlikkuse kui usu.

Ruhnus tegutseb väike, kuid toimekas kogudus, kelle valduse ja hoole all asuvad restaureeritud majaka kõrval saare kaks suurimat vaatamisväärsust ehk kirikut. Alanud aasta on toonud koguduse teenimisse palju muudatusi, mis on kujundamas sellest kogukonna kirikut nii, nagu ka kirikud ise asuvad keset küla. Kogudus soovib olla tänulik kõigile neile, kes on seni kinkinud oma südame ja aja siinse elu kujundamisel. Tagantjärele võib näha, kuidas ka raskemad ajad on pannud otsima olukorrast väljapääsu ning Jumal on iga oma jalajälgi siinsele rannale jätnud inimest võtnud kasutada oma koguduse kujundamisel ja elavdamisel.

Saare elu üheks keskuseks on Ruhnu koolimaja ehk endine koguduse pastoraat, mille kordategemist kaua oodati ja mille teostumine mõned aastad tagasi on andnud saare lastele (hetkel õpib koolis alla 10 lapse) ideaalse ja kodulähedase võimaluse käia koolis vanas ja ajaloolises hoones. Vajadusel saab õppetöö välisel ajal ja talvel, mil kirikud on külmad, ka kogudus seda hoonet kasutada,. Uuendatud juhatuse vastne esimees Marika Reintam on nii koolimaja kui koguduse järjepidevuse kandjana saarele naastes olnud oma vaiksel, kuid sihikindlal moel tegelemas uuel kirikuaastal kõikvõimalike korralduslike küsimustega. Aasta algusest on igal nädalal kogudusega liitumas nii seniseid kui uusi liikmeid, kes aitavad kanda koguduse erinevate valdkondade koormaid.

Laiendatud juhatus ja revisjonikomisjon on teinud tulevikuplaane ja innustanud sellega ka terve kogukonna liikmeid. Kuna vaimulikud pääsevad saarele talvisel perioodil vaid kord kuus, peavad vabatahtlikud pühapäevaseid palvusi, millele alates sellest nädalast lisandub neljapäevane väikering.

Suur rõõm on sellest, et koguduses on alustanud tegevust pühapäevakool ja käivitunud uus leerigrupp, kelle õnnistamist on soovitud pidada 22.07 ehk Magdaleena päeval, mil Ruhnu uus kirik saab 110-aastaseks.

Teoks on saamas ka idee Ruhnust kui Eesti vaimulike retriidikeskusest, kus vaimulikul on võimalus veeta saarel üks suvine nädal, mille jooksul ta saab pidada palvusi ja teenida pühapäevasel jumalateenistusel ning samas ise viibida eemal ilmakärast ning kogeda siin varem elanud saareelanike ja saart teeninud vaimulike palveid.

Nüüdsest on võimalik kõigil saada osa Ruhnus toimuvatest jumalateenistustest ja erinevate vaimulike sõnumitest loodud koguduse FB abil.

Ruhnu koguduse armulauakarikal (pildil) seisavad psalmisti sõnad: Kui ma võtaksin koidutiivad ja asuksin elama viimse mere äärde, siis sealgi su käsi juhataks mind ja su parem käsi haaraks minust kinni. Ps 139: 9-10

PS! Ruhnu lendava väikelennuki puhul on toeks ka teadmine, et noore piloodi nimi on Ingel!”