„Vennastekoguduse palvustel istusid saks ja mats lihtsal pingil kõrvuti. Mehed rahva hulgast, kes üksteise järel kõnelesid, pidid oskama lugeda, loetust aru saama ja sõna seada nii, nii et teised ütleksid: see on niisugune tõde, et ma võtan selle vastu ja tahan selle järgi käia,“ ütleb Mustvee koguduse õpetaja ja ühtlasi Eesti Evangeelse Vennastekoguduse peavanem Eenok Haamer vennasteliikumist tutvustavas videos.

290 aasta eest Eestisse jõudnud vennastekoguduse liikumisest alguse saanud usuline ärkamine haaras peagi suure osa maarahvast ning sellel on oluline osa eesti rahva vaimsuse tekkimisel. See ongi meid läbi aegade alles hoidnud. „Ärge unustage tänu!“ manitseb õpetaja Haamer – see, et me rahvana olemas oleme, on ime. Videos räägib ta vennasteliikumise olemusest, ajaloost ja tegevusest ning tutvustab ka “Vaimulike loosungite” raamatut.

Vennastekoguduse liikumisest lühidalt:

Vennastekoguduse liikumise eelkäijad leidsid enam kui pool sajandit enne luterlikku reformatsiooni, et Piibel on ristiusu õpetuse ainus allikas. Jumalateenistus seati emakeelseks ja lihtsustati selle korda.

Vennaksed kutsusid üles jumalakartlikkusele, siirale usule ja rõõmsale vagadusele ning rõhutasid võrdsuse, vendluse ja koostöö tähtsust. Oluline osa oli usulise kirjanduse lugemisel ja kirjutamisel, samuti lugemis- ja kirjutamisoskuse levitamisel. Liikumise traditsioonide hulka kuulub katkematu palveahel ning kõigile vennastele mõtisklemiseks määratud ühised igapäevased vaimulikud loosungid.

Vennastekoguduse liikumise juured ulatuvad böömi-määri usuliikumisse Kesk-Euroopas 15. sajandil. Selle liikumise järeltulijad asutasid 1722. aastal Saksamaal Herrnhutis (tõlkes Issanda kaitse) asunduse ja 1727. aastal loodi hernhuutlaste kogudus, mille juhiks ning peamiseks teoloogia ja usukommete kujundajaks sai krahv N. L. von Zinzendorf (1700–1760).

Jõudsalt kasvavas keskuses peeti jumalateenistusi algselt kohalikus luterlikus kihelkonnakirikus, hiljem rajati oma palvemaja. Teenistusi viis läbi vennaste hulgast valitud või loositud isik.

Kogukonna elu juhtis vanematekogu, toimis vaestehoolekanne ja rahvaharidus.

Liikumine ei löönud küll ametlikult luteri kirikust lahku, kuid kujunes vabakoguduste ühenduseks, kus koguduseliikmed valisid ise endale jutlustajad ning otsustasid, kas jääda luterliku, muu reformitud või oma vennastekiriku usutunnistuse rüppe. Suuremad kogudused ehitasid endale palvemaju, kuid sageli peeti jumalateenistusi ka lageda taeva all.

Vennaste ehk hernhuutlaste koguduste misjonärid jõudsid Eestisse 18. sajandil, mil Eesti ala oli läinud Vene tsaaririigi koosseisu, kuid kirikuelu valitses jätkuvalt luteri kirik. Kui reformatsioon ja Halle pietism leidsid parima kõlapinna linnakodanluse ja maa-aadli hulgas, siis vennastekoguduse liikumine levis meie orjastatud talupoegade hulgas.

Eesti- ja Liivimaa kubermangudesse tuli esimese Herrnhuti saadikuna puusepp Christian David, kes 1729. aastal jõudis Liivimaale ja 1730. aastal Tallinna. Seejärel saadeti Herrnhutist aastail 1729–1743 Liivi- ja Eestimaale misjonitööle vähemalt 81 hernhuutlast. Algul kuulutasid Jumala sõna Herrnhutist siia saadetud saksa rahvusest käsitöölised. 1736. aastal külastas Liivi- ja Eestimaad krahv Zinzendorf, kelle kohtumised siinsete luteri kirikuõpetajatega andsid suure tõuke hernhuutlaste nn Liivimaa tööle. Zinzendorfi abiga avaldati 1739 eestikeelne piiblitõlge..

Palvetundi peeti rehetares. Kogunes kogu külarahvas, et kuulata lihtsat evangeeliumi, laulda ja pilli mängida. Südameisse tulid lootus tulevikule, rõõm ja koos sellega rahvuslik ühtekuuluvustunne. Palvused avardasid ka silmaringi, äratades talurahvas teadmisjanu ja õpihimu.

18. sajandi esimesel poolel pandi suuresti tänu vennastekoguduste liikumisele alus eesti rahva usulisele, kultuurilisele ja rahvuslikule arengule. Kirjanduslik ja haridusalane tegevus ning koorilaulu arendamine 18.–19. sajandil (usuõdede-vendade ning laste lugemis- ja kirjutamisoskuse levik, laulukoorid ning maarahva esindajate kirjandus- ja laululoome, tõlked) oli osalt ka eelmäng rahvusliku ärkamisaja tegemistele 19. sajandi lõpukümnendeil. Vennasteliikumine ise hääbus Eestis 19. sajandi teisel poolel ning kahanes 20. sajandi jooksul liikmeskonna poolest suhteliselt väikeseks usuliikumiseks, mis jäi valdavalt tegutsema luteri kiriku sees.

Vennastekogudus iseseisva organisatsioonina taastati Eesti Vabariigis 1992. aastal. Vennastekogudused tegutsevad praegugi, kuid enamikus palvemajades on usuline tegevus lõppenud.

Eesti Evangeelse Vennastekoguduse keskus on Endla tänava palvemaja Tallinnas, mis on tegutsenud 24 aastat. 1990-2002 oli EEVK peavanemaks Osvald Reier. 2003. aastast jätkab pärast tema lahkumist igavikku seda tööd õp Eenok Haamer.

Loosungiraamat “Vaimulikud loosungid” ilmub igal aastal üle kogu maailma 50 keeles, sealhulgas ka eesti keeles. Raamat on ilmunud katkematult 1731. aastast, eesti keeles alates 1993. aastast. Raamatukest trükitakse kohandatatult umbes 50 keeles. Eesti keeles hakkasid Vaimulikud Loosungid jälle ilmuma 1993.

Vaimulikud loosungid on avaldatud loosung.piibel.net veebilehel. Nutiseadmetega on võimalik loosungeid lugeda kasutades Kalender.NET rakendust, mis on saadaval Android ja IOS seadmetele.

Lisalugemist:

• Vennastekoguduse juured ja sünd (Eesti Evangeelse Vennastekoguduse kodulehel)
• Vennastekoguduse liikumine Eestis (Eesti Kirik, 08.06.2016)
• Vennastekogudus Tallinnas ja Endla tänava palvemaja (Eesti Kirik, 17.08.2016)