Pühapäeva palvesõna

*Õpetaja Eve Kruus (Tallinna Jaani kiriku ja koguduse Facebooki leht)*

Ülestõusmisaja 4. pühapäev. Emadepäev. Pühapäeva teema on „Jumala rahva koduigatsus“. Palvesõna ütleb Tallinna Jaani koguduse õpetaja Eve Kruus.

Pühapäeva nimi Jubilate (‘hõisake’), pärineb 66. psalmist:„Hõisake Jumalale, kõik ilmamaa!“ (Ps 66:1)

Üleskutse: „Hõisake!“ iseloomustab ülestõusmisaja meeleolu. Kirik jätkab rõõmustamist Issanda Kristuse surnust ülestõusmise ja surma võitmise üle. Tänasel pühapäeval tuletame meelde seda, et enne surma tõotas Jeesus oma jüngritele, et Ta tuleb kord omade juurde tagasi ja võtab nad endaga kaasa Isa juurde, kuhu Ta ise on minemas. Ta rääkis oma jüngritele, et läheb oma Taevase Isa juurde, kus Ta valmistab ette eluasemed oma jüngritele ja teistelegi, kes Tema omad on, et nemadki saaksid olla seal, kus Tema, saaksid olla koos Temaga. „Teie süda ärgu ehmugu! Uskuge Jumalasse ja uskuge minusse! Minu Isa majas on palju eluasemeid. Kui see nõnda ei oleks, kas ma siis oleksin teile öelnud, et ma lähen teile aset valmistama? Ja kui ma olen läinud ja teile aseme valmistanud, tulen ma jälle tagasi ja võtan teid kaasa enese juurde, et teiegi oleksite seal, kus olen mina“ (Jh 14:1–3).

Päeva rõõmusõnum ütleb meile, et neil, kes Issandasse usuvad, on olemas koht taevase Isa juures, kus neid oodatakse. Surma võitmisega on Jeesus kinkinud võimaluse igaveseks eluks neile, kes Temasse usuvad ja Tema jälgedes käivad. Ja ristiinimestena on meil rõõmus lootus, et kui meie maine elurännak lõpeb ja me peame oma maise kodu maha jätma, on meid ees ootamas taevased eluasemed, kuhu meid oodatakse – me ei pea jääma kuhugile igavikku sihitult ringi ekslema. Meil on koht, uus kodu, kus meid oodatakse, kus on meie saabumiseks ettevalmistusi tehtud. Meil pole vaja muretseda ega hirmu tunda, mis saab pärast meile maiseks eluks kingitud aja otsasaamist. Võime julgelt ja rõõmsalt oma elu elada ja tulevikule vastu minna. Tulevik pole hirmu tundmiseks, vaid rõõmsaks ootuseks ja lootuseks. Tänasel pühapäeval tähistame ka emadepäeva. Öeldes sõna „kodu“, tuleb küllap esimesena sellega seoses meelde sõna „ema“. Jah, räägitakse küll „isakodust“, aga selle kodu südameks on enamasti siiski ema. Tema armastus, tema hoolitsus, tema soojus teeb isamajast kodu. Kodu, kuhu tahaks ikka ja jälle tagasi pöörduda.

Heldur Jõgioja on kord kirjutanud kauni laulu, „Väike aed“, milles on sõnad: „Seal väikses aias mind ootab mu ema.Ta istub pingil mu kastani all. On halliks läinud mu hea, armastav ema ja üksi kindlasti raske on tal. Millal küll saan sinna aeda ta juurde? Kas jõuab oodata nii kaua ta? On lapsed laiali kõik maailmas suuresja tema juurde nii tihti ei saa.“

Täna mõtleme oma emadele ja vanaemadele. Ja oleks ääretult ilus, kui jõuaksime täna külastada neid emasid ja vanaemasid, kes veel elavad. Öelda neile ilusaid sõnu, tänusõnu. Olla neile tänasel päeval kingituseks – sest laste ja lastelaste külaskäik on nende jaoks alati suurim kingitus. Kui aga nende maine teekond on juba lõpule jõudnud ja nad on läinud taevastesse kodudesse meid ootama, saame ometi süüdata nende mälestuseks küünla ja paluda Jumalalt neile kaunist ootust.

Palve: Tänu Sulle, Issand, et Sa oled meid vabastanud hirmust tuleviku ees. Me teame, et kui meie aeg siin ilmas otsa saab, siis jätkub rännak teispoolsuses, mida me nimetame igavikuks. Tänu Sulle, et ka see rännak ei kesta igavesti, vaid toob meid viimaks Sinu juurde, Sinu, meie Taevase Isa koju, kus Sina meid ootad, kus kõik on meie saabumiseks ette valmistatud. Koju, kus me saame välja puhata rännakuväsimusest. Koju, kus meid juba ootavad ees meie armsad, kes on enne meid teele asunud. Aidaku see usk, see teadmine meil elada oma elu julgelt, rõõmsalt ja tänulikult, vastu võttes ja oma kaaslastega jagades kõike seda head ja ilusat, mida Sina juba meie maisesse ellu oled kinkinud.

Me palume Sinu kätesse oma emad ja vanaemad, kes on meile kinkinud armastust ja südamesoojust, kes on teinud meie majadest ja korteritest kodud. Kodud, kus oleme veetnud oma elu tähtsaima aja – lapsepõlve ja nooruse. Kodud, kust oleme saanud kaasa selle, mis teeb meid inimesteks: oskuse armastada, valmiduse teenida oma armsaid. Hoia neid alati oma armastuse hõlmas seal, kus nad parajasti on. Aita meil olla kannatlikud, tähelepanelikud ja hoolitsevad oma eakate emade ja vanaemade suhtes. Tuleta meelde neid sagedamini külastada ja sagedamini nendega juttu ajada, neile rohkem oma aega kinkida.

Me palume, Issand, Sinu kätesse Ukraina maa ja rahva, kes võitleb praegu võõramaiste vallutajate vastu, kaitstes oma kodumaad ja oma maiseid kodusid. Õnnista nende võitlust. Kaitse neid, kes ei taha või ei suuda minna sõja eest pakku ja on jäänud koju. Võta oma taevases riigis vastu need, kes on andnud elu võitluses oma kodumaa vabaduse eest. Võta oma riiki vastu Ukraina inimesed, kes on selle sõja käigus hukkunud oma kodumaal, oma kodudes või põgenemisteedel. Lase nende põrmudel puhata rahus ülestõusmise päevani. Issand, halasta! Aita see sõda lõpetada.