„Me oleme misjonärid,“ ütleb peapiiskop Urmas Viilma ja ütleb, et kiriku esindajana teeb ta avalike sõnavõttudega misjonitööd teadlikult ja ettekavatsetult või ka alati ise teadvustamata, oma igapäevaste väikeste tegudega usku tunnistades. Sõna külvata tuleb kogu aeg, ehkki selle tegevuse vilju saab näha alles palju aastaid hiljem, ütleb kirikupea.

Pereraadio Kõnetuste sarja saates „Kõnetused: Sõna saab lihaks jagades“ rääkisid peapiiskop Urmas Viilma ja Saarte praost Anti Toplaan viimase kuu kirikus ja ühiskonnaelus toimuvast. Seekordses vestluses keskenduti misjonitöö teemale.

Kui oma misjonitööd pisitasa teha ja oma eluga usku tunnistada, siis tulevad inimesed tasapisi ise selle kohta küsima, on peapiiskop Urmas Viilma sageli kogenud. Ta toob näite, et mõnikord otsivad teda üles endised õpilased, kes on vahepeal ise lapsevanemaks saanud ja tuletavad meelde, et „sina rääkisid“, pöörduvad enda jaoks turvalise inimese poole ja soovivad mõnd ametitalitust. Ridamisi näiteid seemne nähtamatust idanemisest on aga tuua ka viimase aja sündmustest.

Ekspeditsioonilaevale „Admiral Bellingshausen“ madruseks minnes võttis ta kingituseks kaasa Püha Nikolause ikooni ja Piibli. Peapiiskopi laevas viibimine iseenesest tingis selle, et õhtutundidel tuli ikka ja jälle jutuks ka usk ja jumalasõna ja talle kui laevameeskonna liikmele sai  sellega seonduvad mõtted ja küsimused ilma tõketeta välja öelda. Piibli kohta luges Viilma aga hiljem kusagilt artiklist, et laevameeskonna kaaslane, teleajakirjanik Wend vajas haaras selle oma suures kriisis. Koroonahaiguse karantiini tõttu pöördus „Admiral Bellingshausen“ poolelt ekspeditsiooniteekonnalt tagasi. Urmas Viilma koroonakriisi tõttu uuesti laevale ei pääsenudki, aga selle teekonda jälgides tekkis tal puhul paralleel Noa laevaga: kõikjal ümberringi oli ärevus, teadmatus ja epideemia ja laev võinuks olla ainus, mis selles kaoses puhtaks jääb ja millel viibijad maamunal elu jätkavad.

Peapiiskop lisab, et kirikutööle on suure rõõmuga tulnud üksjagu inimesi, kelle selline samm ei tundu loogiline. Tuleb neile lihtsalt seda võimalust pakkuda. Nii küsis peapiiskop kord Riivo Sinijärvelt, kas ta ehk oleks valmis andma toomkoolis mõned ühiskonnaõpetuse tunnid. Nüüd aga teeb Sinijärv koolis silmade särades täie koormusega õpetajatööd ja on kinnitanud, et on sellisest võimalusest alati unistanud. Vaimulikutee on valinud René Paats ja Igor Gräzin, ja peapiiskop arvab, et küllap poleks kumbki seda sammu veel mõne aasta eest ka ise osanud ette näha. René Paats tunnistas ordineerimisel, et algne tõuge ja julgustus selleks tuli just peapiiskop Viilmalt.

Kiriku poolt tuleb anda Pühast Vaimust inspireeritud sõnumit ka täie teadmisega, et mõni mõte läheb avalikkusesse lendu nii, et selle nimel pole mingit pingutust tehtud ja mõni teine sõnum jääb täiesti tähelepanuta. Viilma nendib, et mõnikord pole vaimulikku, kes ometi sündmusel sõna võttis, mõnes meediakajastuses mainitudki. Isegi advendiküünla süütamise loos võib juhtuda, et loetletud on kõik valla ja kogukonna esindajad, aga kirikuõpetajat võib näha vaid kusagil pildigaleriis.

Vaikus meedias oli näiteks hiljutise lipupäeva puhul, kus Viilma väljendas mõtet seoses aktuaalseks muutunud ja süveneva vastandumise, mustvalge lähenemisega. Nagu Eesti lipu puhul kolmas, sinine värv, võiks ühiskonnas olla kirik see, kes toob lepitust ja hoiab tasakaalu – see oli kirikupea sõnum, seeme, millest ta loodab, et seegi mõte nähtamatult oma tööd tegema ja võrsuma hakkab.

Pereraadio saadet „Sõna saab lihaks jagades“ sarjast Kõnetused kordus on 13. juunil kell 01.00. 

Uuri lisaks:

• Saade „Kõnetused: Sõna saab lihaks jagades“ (MP3 failina)
• Saatesarja lehekülg Pereraadio kodulehel