Anti Toplaan: "Ka kirikute varemetes on alles meie vanemate kõnetuste märgid."

*Õpetaja Anti Toplaan (Foto: Toomas Nigola)*

“Nii nähtava kui ka vaimse kultuuri säilitamine ja mõtestamine on iga põlvkonna ülesanne ja kohustus,” kirjutab EELK Kuressaare Laurentiuse koguduse õpetaja praost Anti Toplaan ajalehes Saarte Hääl ilmunud arvamusartiklis. Tema kirjutis on ajendatud arutelust sakraalse ehituspärandi saatuse üle, täpsemalt rohkelt kõneainet pakkunud ideest rajada Tartu Toomkiriku varemetesse kultuuripealinnaks saamise aastaks eliitrestoran.

Anti Toplaan tõdeb, et erinevad arvamused on jaganud kultuurirahva kahte leeri. Üks neist näeb selles soovis huvitavat ja kaasaegset viisi ühendada vana ja väärtuslik uue ja kaasaja inimese jaoks naudinguid pakkuvaga.
Teiste jaoks on hedonismi ülistamine senises pühakojas vanade haudade kohal vastuvõetamatu. „Selles, tegelikult igat Eesti inimest ja piirkonda puudutavas arutelus põrkub kaks erinevat maailmavaadet, mida lihtsustades võib väljendada materiaalse ja ratsionaalse ning teisalt vaimse ja silmale nähtamatu tunnistamisega. Esimese kohaselt on üksnes reaalselt tajutav see, mida saame meile antud meeltega tajuda, ning õnneks tuleks seda kõike püüda saavutada meile antud elu ajal. Teise vaatenurga järgi mõjutab iga meie tegevus meid mitte ainult selles elus, vaid sel on otsene mõju ja tagajärjed ka pärast meie ajaliku elu lõppu.“

Vaimulik püüab mõista, milles on peidus nii vastandlike hoiakute juured ning jõuab arutelus vanemate austamiseni, mille üheks viisiks on ka oma kultuuripärandiga ümber käimine. „Ilmselt ei oleks ühelgi varasema põlve taluperemehel tulnud pähe müüa lühemaajalise kasu saamiseks maha oma parim mets, millest mälestuseks jäävad pinnasesse maha sügavad jäljed. Olen näinud mõnda endist talukohta, mida oleks ka selle kunagistel peremeestel raske ära tunda,“ toob Toplaan näiteid. Ja tõdeb: „Siberisse küüditamine, sundkollektiviseerimine ja selle laines maalt põgenemine on kaotanud tulevaste põlvkondade juures isikliku sideme oma esivanemate maa ja juurtega. Ometi on nii nähtava kui ka vaimse kultuuri säilitamine ja mõtestamine iga põlvkonna ülesanne ja kohustus.“

Vaimulik hoiatab, et hea elu, aga ka suur sõjavägi ei taga iseenesest õnne ja võite lahinguväljal. Küll aga annab üleloomuliku jõu siiras soov kaitsta oma maad ja kultuuri, nagu on näha ka praeguse Ukraina sõja puhul. Pühakodade tähendus, nagu ka väärtused tervikuna ei liigitu küll nähtava maailma hulka, kuid just nende nähtamatute märkide kaudu kõneleb meiega Jumal. Toplaan meenutab, et just nende kohta on juba Vanas Testamendis öelnud Jaakob, kes unest ärgates lausus: “Issand on tõesti selles paigas, mina aga ei teadnud seda! See pole muud midagi kui Jumala koda ja taeva värav!”