“Me kõik alustame homme hommikul uuesti teekonda lootuses, et jõuame tagasi koju,” kirjutas Saarte praost assessor Anti Toplaan oma tänsases Facebooki postituses. See lihtne soov siiski alati ei täitu…

Anti Toplaan kirjutas: “Täna varahommikul sai Saaremaal autolt löögi 14 aastane tüdruk, kelle elu ei suutnud arstid haiglas päästa. Hommikul oli veel pime, sadas vihma ja nähtavus oli vilets. See kurb sündmus leidis aset enda kodu lähedasel teel, kus hommikuti liigub palju autosid ning liiklus linna suunas on tihe.

Olin ise samal ajal ja pea samas kohas ainult et sõitsin teises suunas pika tee, läbi vihma ja hämaruse hommikul ja õhtul. Koju naastes kuulsin juhtunust, kuid ei teadnud veel kurba uudist. Märkasin koduteel vaid sündmuskohal peatunud autosid, ja vaikselt seisvaid inimesi ning süüdatud küünalt.

See oleks võinud juhtuda kellega tahes meie endi hulgast, meie enda lastest. Terve päev autoga liikluses mõtlesin tänagi, kuhu on meil tegelikult kiire? Oleks liiga lihtne paluda rohkem märkamist ja teineteisest hoolimist. Liiga palju olen pidanud nägema leina.

Kuidas lohutada vanemaid ja vanavanemaid kes kaotasid nii ootamatult oma tütre ja lapselapse? Kuidas elada edasi teadmisega, kui sa ei märganud teel olevat inimest? Kuidas tulla toime kogemusega, kui sa proovisid aga siiski ei suutnud päästa sinu kui meediku kätte usaldatud hääbuvat elu?

Me kõik alustame homme hommikul uuesti teekonda lootuses, et jõuame tagasi koju.

Toomas Paul sõnastab oma raamatus: “Sinu tahtmine sündigu” selle tunde järgmiste sõnadega:

Ehk ei pea tõrjuma kurbust ja leina, vaid tohib paluda Sinult jõudu leina kandmiseks? Ehk tohib teada, et kaotusevalu ei ole vaja vältida, vaid see on täna minu osa? Sina oled see, kes võtab vastu lahkunu ja Sina oled see, kes siiajäänut kannab edasi!””

Loe lisa: