Annely Neame: kirikus saab õppida ühiselt elamise kunsti
„Misjon ei ole paljudele just lemmiksõna, pigem see erinevatel põhjustel ärritab, aga mis siis. Las ta siis ärritab,“ ütleb Tallinna Jaani koguduse õpetaja, EELK misjoniprojekti Misjon112 üks eestvedajaid Annely Neame, kuid ei lase end sugugi kõigutada – tegevus ise on siiski kiriku eksistentsi võtmeküsimus.
Projekti Misjon112 prolegomena‘s on koos kolleegide dr Ingmar Kure, dr Randar Tasmuthi ja dr Anne Burghardtiga lähtutud sellest, et kirik on Jumala misjoni funktsioon ja läbi kiriku teostab Jumal oma päästeoperatsiooni maailmas. „Kirik kas osaleb selles ja ta elab või ei osale selles ja sureb välja,“ tõdeb vaimulik lühidalt.
Mainitud projekti eesmärk on aidata praktilisel viisil iga koguduseõpetajat, kes soovib suunata tähelepanu hoonetelt inimestele. „Kirikus viljeldakse ühiselt elamise kunsti, seda saab siin õppida ja pakkuda lahendusena terves maailmas,“ toob Neame välja olulisima, mille nimel tasub pingutada. Projekti eesmärke sõnastab ta järgmiselt: „Võib olla võimalik võimestada vaimulikku vastutust võtma uusi juhte, keda praegu veel ei tunta. Võib tulla võimalus paljusid oma koguduse inimesi omavahel kokku viia ja imetleda, kui headeks sõpradeks nad saavad ja milliseid imesid nad koos on võimelised tegema. Sellest sõprusest tuntakse meid ära, et me oleme Jeesuse jüngrid. Mitte meie ilusatest kirikutest.“ Hoonete ülesehitustöö pealt tuleb kogudustel suunata oma silmapaarid põhitegevusele, leiab vaimulik ja kutsub üles: „Läheme nüüd sinna, kus on inimesed.“
Annely Neame kommenteerib ka üldlevinud arvamust eestlastest kui ühest kõige usukaugemast rahvast maailmas. Ta toob välja, et teised uuringud on rõhutanud vastupidiselt eestlaste vaimset olemust, looduses ja loodusega olemise väärtustamist. Vaimulik tõstatab küsimuse, kas selle vastuolu põhjuseks pole mitte eelarvamused (nii suunaga kirikust välja kui kiriku poole) – ehk on hoopis nii, et paljud inimesed ei teadvusta end usklikuna? „Puudel, lilledel, loomadel ja lindudel on hing, nad on meie õed ja vennad – selline maalähedane mõtteviis ei ole eestlastele võõras. Kas me aga arvestame sellega, et nende elus, kes niiviisi mõtlevad, on Jeesus juba kohal?“