Õp Kristjan Luhamets tutvustas Pereraadio saatesarja “Koguduse lugu” seekordses osas Järva-Jaani koguduse lugu.

Järva-Jaani asub Piibe maanteel nii Tallinnast kui Tartust umbes 100 kilomeetri kaugusel. Koos Koeruga oli Järva-Jaani üks kolmest Järvamaa muinaskihelkonnast. Läti Henrik ja preester Theoderic ristisid siinsed inimesed 1220. aastal. Seejärel ehitasid taanlased kiriku Keitise ehk Keika külla. Tõenäoliselt oli see puukirik. Ristija Johannesele pühitsetud kivikirik võidi ehitada juba 13. sajandi keskel. Järva-Jaani sai nime Ristija Johannese järgi. Kirik on lihtsa ühelöövilise pikihoone ja pisut kitsama altariruumiga varagooti ehitis. Puudub müüritrepp, mis viiks võlvidele. Sinna pääseb üksnes idaviilus asuva ukseava kaudu. Üsna varsti pärast Järva-Jaanit algas kivikiriku ehitus ka Koerus. Aastal 1282 on Koerut mainitud juba iseseisva kihelkonnana. 

Järva-Jaani vanim tornikell pärineb aastast 1478. Kirikus on säilinud paekivist hauaplaadid aastatest 1599 ja 1619. Pastoraadi pargis on Õpetaja allikas. Nagu nimigi ütleb, ammutas kirikuõpetaja siit oma joogivee. 

Poola-Rootsi sõdade aegu teenisid Järva-Jaani kogudust kümmekond aastat Ambla ja Järva-Peetri vaimulikud, 17. sajandi keskel oli aga Järva-Jaani hingekarjaste lisaülesandeks teenida Koeru rahvast Jumala Sõnaga. Õpetaja Johannes Pommeranus läks Järva-Jaanist ära Põltsamaale, õpetaja Andreas Besicke tuli Helmest, kuid läks edasi Lüganusele. 

Pikemat aega teenis Järva-Jaani kogudust Johannes Hinckelmann, õieti pühendas ta Järva-Jaanile kogu oma elu. Tema ajal on kirikut remonditud – sellele arvatakse viitavat kivitahvel lõunasissekäigu juures: „WIWA 1645“. Samal aastal valmistas Andreas Michaelson praeguse altari. Eelmise, 14. sajandist pärit altari kiviplaat asetati kantsli alla põrandale, kus see on praeguseni. Katoliku ajast on säilinud ka ristimiskivi jalg. 

1634. a. valati Järva-Jaani barokne tornikell, mis asub praegu Eesti Rahva Muuseumis Tartus. Peenelt nikerdatud kantsli valmistas 1648. a. Tallinna meister Franz Hoppenstätt. Kantsli küljel on kõrgel soklil puust sambake – ainus märk vahevõrest, mis eraldas kunagi altarit ja kogudust. Eestis on selline vahevõre säilinud ainult Ridala kirikus. Võre ja kantsel valmisid üheaegselt, samuti krutsifiks, mis on praegu võidukaare all ristpalgil. Palgiks on Liibanoni seeder. Krutsifiksi valmistas Tallinna puunikerdaja Tobias Heintze. Nii tornikella kui kantsli kinkis Järva-Jaani kogudusele Ingerimaa asehaldur Bogislaus von Rosen, nn valgete Rosenite esiisa, kelle järgi on nime saanud Roosna-Alliku mõis. 

Pärast Hinckelmanni surma oli Järva-Jaani kogudus paar aastat Koeru õpetaja hooldada. Seejärel teenis kogudust ühe aasta õpetaja Selmerus, kes tõlkis Matteuse evangeeliumi ja läks Viru-Jaagupisse ning siis Johannes Bent, kes läks Kadrinasse. 

Kui õpetaja Daniel Friedrich Naupitzer suri, jättis ta maha lese, kes abiellus Järva-Jaani koguduse järgmise õpetaja Christian Kelchiga. Kelch asutas Järva-Jaanis talurahvakooli, mis oli üks esimesi Põhja-Eestis. Järva-Jaanis kirjutas Kelch „Liivimaa ajaloo“, mis trükiti 1695. aastal. 14. leheküljel leidub Eesti esimene trükitud rahvalaul. „Jörru! Jörru! Jooks ma tullen?“ 1697. a. jätkas Christian Kelch oma tööd Viru-Jaagupi koguduses. 

Järva-Jaani viimane rootsiaegne kirikuõpetaja oli Gustav Johannes Laurentius. Ta oli Tallinna Oleviste kantori poeg. Järva-Jaani tuli ta Harjumaalt Risti kogudusest. Põhjasõja ajal, septembris 1704 oli ta parasjagu teel Tallinnast Järva-Jaani poole, kui venelased ta rüüsteretke ajal Aru metsas Puki karjamõisa juures ära tapsid. Ühtlasi läksid kaduma tal ka kaasas olnud vanad kirikuraamatud, kuhu Christian Kelch oli palju ajaloolisi mälestusi kogunud. 

Järgnevalt kutsuti Järva-Jaani kogudust teenima Johann Abraham Winkler. Tema võtsid venelased 1710. a. vangi ja viisid Ivangorodi. Tagasi koju jõudes teenis ta korraga nii Järva-Jaani kui Koeru kogudust, loobus aga esimesest ja jäigi Koeru koguduse õpetajaks. Kui ta kaks korda oli leseks jäänud, abiellus kolmandatki korda – kunagise Järva-Jaani õpetaja Naupitzeri tütretütrega. 

Johann Abraham Winkler jättis Järva-Jaani oma noorema venna Reinholdi teenida. Viimane abiellus õpetaja Christian Kelchi tütrega. Reinholdi pojast sirgus Tallinna superintendent. Järgmine Järva-Jaani õpetaja Johann Heinrich Henckel kirjutas oma aja kohta silmapaistvalt heas eesti keeles kolmeosalise raamatu „Jummala surest Teggudest Mailma peäl“. Christian Kelchi pojapoeg Michael Kelch oli algul Rannu köster, hiljem Tallinna toomkiriku organist. 40-aastaselt ordineeriti ta Järva-Jaani koguduse õpetajaks. Siia jäi ta mõneks aastaks ja läks siis Türi kogudust teenima. 

Johann Christoph Paucker tuli Halle ülikoolist Järva-Jaani koguduse õpetajaks ja pani siin aluse suurele vaimulike suguvõsale. Ta aitas ette valmistada Uue Testamendi kordustrükki ja koostas eestikeelse jutlusekogu, mis ilmus kaks aastat pärast tema surma ehk aastal 1779. Ligi kolmandiku ehk 25 jutlust kirjutas ta raamatu jaoks ise. 

1768. aastal kinkis Roosna-Alliku mõisnik Hans Hinrich von Rosen Järva-Jaani kirikule oma vana-vanaisa Bogislaus von Roseni epitaafi, mida tänaseni kasutatakse altariseinana. 1654. aastal valmistas selle Tallinna Niguliste kiriku jaoks Andreas Michaelson ja Albrecht Hembsen maalis ristilöödud Kristuse. Enne Järva-Jaani kirikusse toomist värviti epitaaf üle ja lisati Jumala auhiilgust kujutav päike. Juulis 1771 tehti kirikus siseremont. Sellest ajast pärinevad kantsli hall marmoreering ja figuuride praegused värvid. 

Kõige kauem, 48 aastat teenis Järva-Jaani kogudust Christian Jacob Glanström. Ta sündis Hiiumaal Reigi kirikuõpetaja peres ja abiellus Muhu pastori tütrega. Järva-Jaanis tõlkis ta vaimulikke laule ja revideeris eestikeelse Piibli tõlget. 

Õpetaja Ferdinand Theodor von Gebhardt paistis samuti silma kirjamehena. Tema ajal tegutses Orina mõisa maadel ka palvemaja. Orina mõisas aga sündis Põhja-Jäämere uurija Nikolai von Schilling (1828 – 1910), kelle nime järgi on maailmakaardile kantud Schillingi neem. Teadusemehe vana-vanaisa Carl von Schilligu (1719 – 1779) mälestust jäädvustab klassitsistlik hauamonument kiriku lõunaseina välisküljel. 

Õpetaja Gebhardti tütar abiellus kunstnik Carl Sigismund Waltheri pojaga. Gebhardti pojast Eduardist sai aga maalikunstnik ja Düsseldorfi Kunstiakadeemia professor. Ants Laikmaa oli tema õpilane. Järva-Jaani kantsli tagumisele küljele maalis Eduard oma isa portree ja kirjutas sinna Jeesuse sõnad (Lk 11,28): „Õndsad on need, kes Jumala sõna kuulevad ja seda järgivad.” Õpetaja Gebhardti vanem poeg Ferdinand jätkas isa alustatud rada Järva-Jaani koguduse teenimisel. 

Kaua aega oli kirik ilma tornita. 45-meetrine torn püstitati alles 1881. a. Johann Gottfried Mühlhauseni projekti järgi. Ehitati küll pisut viltu, aga püsib kindlalt. Töömehed sättisid soojal suveööl end kirikaeda haudade peale magama, kui kiriku tagant ilmusid kolm talaaris kirikuõpetajat, kes ütlesid, et siin ei tohi magada, minge ära. Ise kõndisid ringiga teisele poole kirikut. Mehed panid viirastuse väsimuse süüks, kuid see kordus kuni nad oma riidepambud ja leivakotid kokku korjasid, väravast välja läksid ja surnuaia valli ääres rahulikult magada said. 

Järgmisel aastal tehti kirikus siseremont. Umbes sellest ajast pärinevad kiriku pingid ja praegune orel. Gustav Normann alustas oreli ehitamist. Töö jäi pooleli ja Gustav Terkmann viis selle lõpule. Üksnes prospekt pärineb vanast, Carl August Tantoni 1845. aastal ehitatud orelist. 

Aastal 1912 sai Järva-Jaani kirik kolmanda tornikella, sest eelmine oli mõranenud ja anti muuseumile. Nüüdseks on ka uus kell mõranenud ning asub vaatamiseks kantsli all põrandal. 

Pärast õpetaja Arved Rosensteini emigreerumist Saksamaale valis Järva-Jaani kogudus uueks kirikuõpetajaks Leo Vahteri. Peale teise maailmasõja lõppu Vahter arreteeriti ja saadeti vangilaagrisse. Seitse aastat hiljem vabanenuna saadeti ta teenima Kose kogudust. 

Mõnda aega oli Järva-Jaani kogudusel ühine kirikuõpetaja Koeru, Tapa või Järva-Peetri kogudusega. 1954. aasta lõpul vabanes vangistusest õpetaja August Ein, kes pühendas Järva-Jaanile ligi 19 aastat. Kirikul uuendati pilpakatus ja valgendati seinad, 1959. aastal paigaldati elekter. 1971. aastal kaeti kirik punase eterniidiga, 1976. aastal tuli parandada murdvaraste lõhutud aknaid. 

Pastoraat oli nõukogude perioodil eri asutuste valduses ja Eesti iseseisvuse tulles tagastati kogudusele. Sõpruskoguduse abiga pastoraat remonditi ja kogudus on selle järjepidevalt korras hoidnud. Aastal 2016 peeti siin üle-eestilist kiriku noortelaagrit. 

12. detsembril 2011 helistati viimast korda üle 500 aasta vanust kella. Seejärel tõsteti torni kaks uhiuut Gescheris valatud kella ning ajanäitajale valmistati uus sihverplaat. Aastatel 1988 – 1989 taastas Lembit Jüriso torni ajanäitaja ning sellest peale lõi kell igal täis- ja pooltunnil kogu ööpäeva jooksul. Uued tornikellad teevad seda samamoodi, kuid lisaks heliseb nüüd kell 12.00 keskpäevakell ja lasteaialapsed lähevad selle helina peale lõunat sööma.

“Koguduse lugu” on õp Kristjan Luhametsa autorisaade, mis on Pereraadio eetris neljapäeviti kell 10.45; 17.15 ja 23.15. Saateid saab järelkuulata ka aadressil www.pereraadio.ee.

1