Itaalia müstik ja pühak Assisi Franciscus on üks tuntumaid isiksusi kiriku ajaloos. Rändjutlustaja ja kerjusmungana kuulutas ta patukahetsust, vabatahtlikku vaesust, alandlikkust ja ligimesearmastust. Oma poolehoidjad koondas ta vähemate vendade orduks, mis tegutseb tänapäevani.

Franciscus sündis 1182. aastal Assisis rikka kangakaupmehe Pietro Bernardone pojana. Olles veetnud noorpõlve lustliku luksuse keskel, haigestus ta 24-aastaselt ning see pani ta hoopis uut moodi vaatama elule ning usule. Aastal 1206 otsustas ta tingimusteta järgida Kristust. San Damianos ütles Ristilöödu talle: „Mine ja taasta mu kirik.“ Nüüd asus Franciscus kerjama raha varemetesse jäänud kirikute taastamiseks ning tundis, et tema ülesandeks on kuulutada evangeeliumi lihtsuses ja täielikus vaesuses. Enda ümber koondunud vendadele kirjutas Franciscus otse evangeeliumist pärineva ordureegli. 1209. aastal ordineeriti ta diakoniks ning rändas Rooma, kus toonane paavst Innocentius III ordu reegli kinnitas.

Franciscus rändas koos oma vendadega läbi Umbria ja Toskaana, jutlustades suure eduga. Aastal 1212 oli juba 100 „väiksemat venda“. Kaks aastat hiljem rajas ta koos püha Claraga naiste jaoks teise ordu. Liikumine kogus kiiresti populaarsust, nii et 1219. aastal oli ordus juba nõnda palju vendi, et tuli luua kindel organisatsioon. Samal aastal rändas Franciscus Pühale Maale, kus palus sultanil end vastu võtta ja avaldas tollele nii vägevat muljet, et tema vendadele anti igavene õigus pühade paikade eest hoolt kanda.

Üha enamad igatsesid liituda väiksemate vendadega. Nende seas oli ka abielumehi ning neid, keda sidusid maailmaga oma ülesanded. 1221. aasta üldkoosolekul rajas Franciscus kolmanda ordu nende jaoks, kes ei saanud liituda kloostriga. Rietis kirjutas ta lõpliku reegli, mille kinnitas Honorius III.

1223. aastal ehitas Franciscus maailma esimese jõulusõime elavate tegelastega. Järgmisel aastal sai ta La Verna mäel ilmutuses näha Ristilöödut, kes läbistas tema ihu viie haavaga. Haigusest ja raskest vaevast piinatud Franciscus jutlustas veel kaks aastat, kuni suri 3. oktoobril 1226. aastal, lebades maapinnal armsa Portiuncula kiriku kõrval ning lauldes „Päikeselaulu”, mille ta oli kirjutanud juba aasta varem pimedana surma oodates.

Püha Franciscuse mälestus osutab ka meie ajale, et elu tõeline ja õnnis mõte on järgida Kristust. Oma Jumala-armastuse laiendab püha Franciscus kogu loodule ning õpetab meile täiuslikku rõõmu, rõõmu ka kannatustest, kuna need viivad lähemale Kristusele. Tema vabatahtlik äärmuslik vaesus päästab inimese raha tagaajamisest ja oma ihadele andumisest. Püha Franciscus on näide sellest, et Kristuse evangeeliumi võib elada tõeks täht-tähelt.

(Allikas: Adalbert Engelhart O.S.B., “Pühakute aasta”)

Me palvetame: Kõigeväeline Jumal, Sa aitasid pühal Franciscusel sarnaneda Kristusele vaesuses ja alandlikkuses elamise läbi. Anna meilegi armu järgneda Sinu Pojale Assisi Franciscuse jälgi mööda astudes ja tema rõõmsat armastust jäljendades. Meie Issanda Jeesuse Kristuse, Sinu Poja läbi, kes Sinuga elab ja valitseb Püha Vaimu ühtsuses, Jumal, igavesest ajast igavesti. Aamen

1