Õp Kristjan Luhamets tutvustas Pereraadio saatesarja “Koguduse lugu” seekordses osas Hanila koguduse lugu.

Mereäärset Hanila kihelkonda rüüstasid riialased koos liivlaste ja lätlastega 1218. aasta varakevadel. Rüüstajad lahkusid Läänemaalt siis, kui olid saanud pantvange ja lubaduse uuele isandale maksu maksta ning ristiusk vastu võtta. Hanila ajalugu ulatub muinasaega, elatud on siin kiviajast saadik. 

Hanila Pauluse kirik ehitati juba 1250. – 1260. aastatel. See ühelööviline paekivist pühakoda oli algselt ilma tornita – kellad rippusid lääneviilus. Käärkambrit pole senimaani. Saledad paarisaknad kõnelevad kiriku kõrgest vanusest, sest pärast 1260. aastaid selliseid enam Eestis ei ehitatud, olid lootusetult vanamoelised. Altariruumi lõunaseinas on väike piiluava ehk hagioskoop, mille kaudu said missat jälgida need, kel kirikusse polnud luba siseneda, näiteks nakkushaiged. Kiriku valmimisel kaunistati selle interjöör geomeetriliste maalingutega. 

Kiriku katolikuaegsest sisustusest on säilinud viie süvendristiga altar. Lisaks peaaltarile oli Hanilas veel kaks kõrvalaltarit pikihoone idaosas. Tänapäeval meenutavad neid kaks sakramendinišši mõlemal pool võidukaart. Neli talapesa altariruumi põhjaseinas kõnelevad kunagisest muusikarõdust. Kiriku põrandas leidub 13. sajandist pärit trapetsikujulisi hauaplaate, mis muuhulgas muinasaegseid sümboleid abiks võttes kõnelevad Jeesusest. Selliseid hauaplaate leidub ka mujal Lääne-Eestis, kuid tervelt veerand neist asub Hanilas. Uurijatel puudub üksmeel, kas need vanad hauaplaadid on loodud enne või pärast ristisõdijate tulekut. 

Maade jagamisel läks Karuse kihelkond ordule, Hanila jäi aga põliseks piiskopi valduseks, kuhu Üxküllid 15. sajandi keskel Virtsu linnuse ehitasid. 

Hanila kihelkond ulatus põhjast lõunasse 45 km ja kirik oli kihelkonna põhjapoolses osas. Lõuna poole ehitati Varbla kabel, mis Saare-Lääne piiskopi loal muudeti iseseisvaks kihelkonnakirikuks. Kuna Varbla kihelkonna eraldumine tähendas Hanila vaimulikule sissetuleku vähenemist, tuli talle hüvitist maksta. Seda Otto von Farensbach aastal 1500 ka tegi, et tema rajatud Varbla kabel saaks Hanilast sõltumatuks. Hiljem ehitas teise kabeli Massu ja Paadremaa omanik Otto von Üxküll Paadermaa külla. Igal kolmandal pühapäeval käis Hanila kirikuõpetaja seal jutlustamas, kuid iseseisvat kogudust Paaremaal ei asutatud. 

Liivi sõja ajal rüüstasid venelased Hanila kiriku, kuid selle võlvid jäid terveks. Kiriku lasi korda teha riiginõunik Gustaf Banér, kellele Rootsi kuningas kinkis 1582. aastal Virtsu mõisa. Rohkem tegi Hanila kiriku heaks tema poeg, kes oli Hanila kiriku patroon. Ta lasi pühakojale uue katuse teha, aknad ette panna ning kinkis kirikule hinnalisi tina- ja hõbeasju.

Hanila kirkus on säilinud üks Eesti vanemaid tuulelippe aastast 1652. Sel ajal teenis kogudust Määrimaalt pärit Georg Euphronius Zillmer. Varem töötas ta Tallinna toomkiriku organistina ja tegevust vaimulikuna alustas Ingerimaal. Hanilas oli tal vaidlemisi Virtsu mõisavalitseja Michael Weissiga, kes kirikule ettenähtud maad ebaseaduslikult endale võttis. Õpetaja Zillmer suri Hanilas 1657. aasta katkulaine ajal. 

Pastor Hermann Kahl suri noorelt. Tema töö kirikuõpetajana piirdus vaid kahe aastaga. Koguduse järgmine õpetaja Johann Bärner abiellus Kahli lesega. Pärast Bärnerit võttis tööjärje Hanilas üle tema väimees, Kuressaare raehärra poeg Johann Zimmermann, kes õige varsti kutsuti teenima hoopis Tallinna Kaarli kogudust. 

Õpetaja Erich Christian Weidenhein kasvas üles Kadrina kirikuõpetaja peres ja osales eestikeelse Uue Testamendi evangeeliumide tõlkimisel. Järgmisel aastal pärast tema ametisse astumist põles pikselöögist maha Paadermaa kabel, mõni aasta hiljem algas Põhjasõda. Vaatamata rasketele aegadele vaatas kogudus lootusrikkalt tulevikku. Aastal 1709 valmistas Riia puunikerdaja Dietrich Walter Hanila kirikule kantsli ja altariseina. Maali asemel kaunistavad seda puuskulptuurid ristilöödud Kristusest, Maarjast ja Johannesest. Apostlite kujudega kaunistatud kantsel toetub Ristija Johannese täisskulptuurile. Õpetaja Weidenheini surmaaeg ei ole täpselt teada, kindlasti oli see enne 1712. aasta märtsikuud. Nii jääb muuhulgas üle võimalus, et temagi suri 1710. aasta suure katku ajal, mil hauda tuli panna ligi 85% Hanila elanikest. Weidenheini väimees Adolf Friedrich Dunte teenis Varbla kogudust ning oli siinkandis üks väheseid vaimulikke, kes elas üle nii Põhjasõja kui katkulaine. 

Pärast Põhjasõda on Hanilal olnud ühine kirikuõpetaja Karuse või Varbla kogudusega, pärast teist maailmasõda ka Lihula või Haapsalu kogudusega ja praegune õpetaja Lembit Tammsalu on Hanilat teeninud veel ka nii Kullamaa kui Audru kõrvalt. 

1724. a. avati Hanila köstrimajas kool. Hiljem kolis kool pastoraati, sealt edasi kõrtsituppa. Edaspidi ehitati küladesse koolimaju. 

1856. aastal muretseti kirikule väike harmoonium. Tosin aastat hiljem kinkisid Heinrich ja Lisa Sax kogudusele tugeva ja hea oreli. Koorilaul edenes. Oreli ehitas kõrgelt hinnatud Läti meister Carl Hermann. 1857. – 1859. a. ehitati Hanila kirikule torn, uus põrand ja rajati lõunapoolne uks. Lõunaseina läänepoolne paarisaken asendati ühe laiema aknaga. Pärast torni püstitamist ehitati kiriku külgedele igaks juhuks tugipiilarid. 

19. sajandil oli Läänemaa vaene kant, kus suurtööstust ei tekkinud ning kivine maa ei soodustanud ei põlluharimist ega karjakasvatust. Rannarahvas tegeles kalapüügiga. Rahvuslik ärkamine ja seltside asutamine jõudis siia teistest piirkondadest hiljem. 19. sajandi lõpus tegutses Virtsu koolis siiski laulukoor. 

1891. a. toodi Haapsalu lossikirikust Hanilasse Reinhold von Üxkulli ja tema abikaasa Sophia renessanss-stiilis hauaplaat. Selle on 1627. aasta paiku valmistanud Eesti kuulsaim kiviraidur Arent Passer. Plaadil on kujutatud mehe ja naise reljeefsed täisfiguurid, perekonna kaksikvapp ja 16 suguvõsa vappi. Lisaks oli Hanila kiriku seinal Üxkülli vapp-epitaaf. 1905. aastal nõudsid külamehed epitaafi mahavõtmist. Eesti Vabariigi ajal teenis Hanila kogudust ajaloohuviline Ernst Lüdig, kes 1941. aastal Eestist lahkus. Üxkülli vapp-epitaaf rändas Lüdigi kollektsioonist edasi Lihula keskkooli kodulookogusse. 

Teine maailmasõda ei puudutanud Hanila kirikut, kuid nõukogude võim mõjus kogudusele rängalt. Talviti juhtus, et jumalateenistusele ei tulnud peale kirikuõpetaja ühtegi inimest. Õpetaja Einar Laigna pidas siiski korrakohase jumalateenistuse, lähtudes põhimõttest: laud peab olema kaetud, osavõtjad vastutavad enda eest ise. 1970. aastal viis Laigna kiriku võtmed kohalikku külanõukogusse ja sellega oli Hanila kirik suletud. Kiriku pingid võeti kasutsusele Haapsalu Jaani kirikus. Altarisein ja kantsli kaunistused viidi 1978. a. hoiule muuseumisse ja orel lahtivõetuna Haapsalu kultuurimajja. Palju vilesid läks siiski kaduma. Kirik rüüstati. 

1991. aastal hakkasid Hanila inimesed oma kirikut taas korda seadma. Tööd algatas Hermi Vain. Remonditi kiriku katus ja torn, välja lõhuti lagunenud puupõrand. Hanila kogudus taastati 1994. a. Õpetaja Endel Apsalon pidas jumalateenistusi esialgu Virtsu kalatsehhi kontoris, pühapäevakoolitunnid olid Virtsu kultuurimajas. 

1996. a. toodi Üxkülli vapp-epitaaf Lihulast vastloodud Hanila muuseumisse. Kuna muuseumi väikeste ruumide jaoks oli epitaaf liiga suur, paigutati see Hanila kirikusse. 1997. a. valmistas Rakvere klaasikunstnik Riho Hütt Hanila kirikule neli vitraažakent ja 1998. a. taastati kantsel. Aastal 2003 eemaldati kiriku välisilmet rikkunud tugipiilarid ja kiriku lae alla pandi tõmmitsad. Kuna piilarid olid lagunenud, polnud neist nagunii enam kasu. 2009. a. toodi Hanila kirikusse tagasi restaureeritud altarisein ja 2013. a. kaeti pikihoone põrand paeplaatidega. Altariruum sai põranda juba 15 aastat varem. 2016. a. restaureeriti ja toodi Haapsalust tagasi Hanila kiriku pingid. Taastamistöid toeatas märkimisväärsete summadega Hanilast pärit Austraalia eestlane Lily Kocins. 

2018. a. kinkis Soome Pietarsaare kogudus Hanila kirikule oma kogudusemajas asunud 50-aastase ja viie registriga oreli. Ehitatud on see Maksamo külas Hans Heinrichi orelitöökojas. Hanilas pani pilli kokku Olev Kents. Nüüd saadab see koguduse laulu Issanda kiituseks Hanila kirikus.

“Koguduse lugu” on õp Kristjan Luhametsa autorisaade, mis on Pereraadio eetris neljapäeviti kell 10.45; 17.15 ja 23.15.

Saateid saab järelkuulata ka aadressil www.pereraadio.ee.