Peapiiskop Urmas Viilma meenutab tänutundega kohtumisi paavst Franciscusega ja avaldab nii Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku kui Eesti Kirikute Nõukogu nimel südamlikku kaastunnet kõikidele roomakatoliiklastele Eestis ning nende piiskopile Philippe Jourdanile.

Apostel Paulus kirjutab: “Olen võidelnud head võitlemist, lõpetanud elujooksu, säilitanud usu. Nüüd on mulle valmis pandud õiguse pärg, mille Issand, õiglane kohtunik, oma päeval mulle annab, aga mitte üksnes mulle, vaid kõikidele, kes igatsevad tema ilmumist.” (2Tm 4:7-8)

Ülestõusnud Kristus kutsus 2. ülestõusmispüha varahommikul enese rahusse ja valgusesse paavst Franciscuse

Mitmest kohtumisest paavst Franciscusega meenub mulle, kuidas ta rõhutas palve tähtsust ning lõpetas kohtumised alati sooja käepigistuse ja sõnadega: “Palvetaga minu pärast!”

Viimastel kuudel on paavsti tervis andnud roomakatoliiklastele, aga ka teistele kristlastele erilise põhjuse palvetamiseks. Jumala abiga ja tänu küllap just nende paljude miljonite kristlaste palvetele jõudis paavst Franciscus pidada vastu pika paastu- ja kannatamisaja Kristuse ülestõusmise pühani, et seejärel kohtuda ülestõusnud Issandaga juba palgest palgesse.

Paavst Franciscuse pontifikaat jääb tähendusrikkana ajalukku. Oluline on, et tema juhtimisel suutis roomakatoliku kirik ennast taas koguda läbi meeleparanduse ja uuenemise paljusid ohvreid puudutanud ja kiriku usaldust lõhkunud ahistamisskandaalidest. See enesepuhastuse ja meeleparanduse teekond ei ole olnud kirikule kerge, rääkimata ohvritest ja nende lähedastest, kes peavad nende ülekohtuste sündmuste mälestusega edasi elama. Ometi võime täna öelda, et paavst Franciscus omas selles puhastumise ja meeleparanduse protsessis võtmerolli ja kandis alandlikult kirikupeana vastutust kõige toimunu eest.

Paavst Franciscus oli oikumeeniliselt mõtlev ja tegutsev kirikupea, kes julges koos luterlastega vaadata otsustuskindlalt ja ka enesekriitiliselt tagasi 500 aasta tagusele reformatsioonile ning seda aastpäeva ka 2017. aastal koos Luterliku Maailmaliidu ja selle liikmeskirikutega ühiselt tähistada.

Reformatsiooni meenutamise 500. aastale järgnenud paavst Franciscuse visiiti Tallinnasse 2018. aastal jääb põlvkondadeks meenutama talle Kaarli kiriku ees üle antud reformatsiooni õunapuu, mis sai istutatud Vilniusesse nuntsiatuuri aeda.

Paavsti visiit Eestisse oli lisaks olulisele tähendusele siinsetele roomakatoliiklastele ka suur oikumeeniline sündmus. Kutse paavstile saatsime siinsete luteri ja katoliku kiriku esindajatena koos piiskop Philippega ühiselt. Kui visiit teoks sai, lähendas see lisaks luterlastele ja roomakatoliiklastele ka kõiki teisi Eesti Kirikute Nõukogu (EKN) liikmeskirikuid ja nende liikmeid omavahel. Unustamatu oli Kaarli kirikus toimunud oikumeeniline noortekohtumine, kus osalesid noored kõikidest Eestimaa konfessioonidest ning toimus ka kohtumine paavsti ja EKNi liikmeskirikute juhtidega.

Kindlasti on paavst Franciscuse pärandiks erilise tähelepanu pööramine nõrgematele, tagakiusatutele, vaestele, põgenikele, sõdade ja vägivallaohvritele, ta juhtis tähelepanu ühiskondlikule ebaõiglusele, looduhoiu vajadusele ja oikumeenilisele koostööle. Ta algatas sinodaalse protsessi, et kaasata roomakatoliku kirikus vaimulike kõrval senisest enam otsustamisse ja kiriku tegevusse ilmikuid, sealjuures eriliselt mõeldes naiste ja noorte rollile. Sinodaalsest protsessist ei jätnud ta kõrvale ka oikumeenilist mõõdet ja teiste konfessioonide rolli ülemaailmses kristlaskonnas.

Meenutan isiklikult tänutundega kohtumisi paavst Franciscusega ja avaldan nii Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku kui Eesti Kirikute Nõukogu nimel südamlikku kaastunnet kõikidele roomakatoliiklastele Eestis ja nende piiskopile Philippe Jourdanile.

Andku Issand paavst Franciscusele igavene rahu ja paistku talle Issanda igavene valgus.

+Urmas Viilma
EELK peapiiskop

Kaanefotol: Paavst Franciscus ja peapiiskop Urmas Viilma kohtumisel Nur-Sultanis 2022. aastal (Foto: Vatican Media)