„On üldine tõdemus, et terrorismi ja koroonapandeemia tuules on inimõiguste ja -vabaduste olukord halvenenud. Mitmed riigid nii idas kui ka läänes on vihakõne keelustamise sildi all sisuliselt kehtestanud tsensuuri,“ kirjutab peapiiskop emeeritus Andres Põder ERRi arvamusportaalis ilmunud artiklis.

Praegu jälgib vaimulik murega abielu mõiste defineerimise arutelu. „Järjest enam kohtab seisukohti, mis kutsuvad kellegi suud sulgema,“ täheldab ta.

Andres Põder kirjutab, et aprillis 2014 riigikogule kooseluseaduse eelnõu kohta saadetud arvamuses juhtis Eesti Kirikute Nõukogu tähelepanu asjaolule, “et kooseluseaduse vastuvõtmine on kujunenud tõsiseks julgeolekuriskiks, kuna lõhestab veelgi Eesti ühiskonda.” See hoiatus on osutunud tõeks, nendib vaimulik ja küsib: „Kas nüüd tahetakse taas lõhet “ületada” kellegi vaikimise hinnaga? Enamuse vastuseisust kooseluseadusele kõnelesid sotsioloogilised küsitlused ju ka kuue aasta eest.“

Eesti Kirikute Nõukogu juht tuletab meelde, et Eesti pole õiguslikult sekulaarne ega ilmalik – erinevalt NSVLst on meil demokraatlik riik, kus võrdne võimalus ühiskonna elus kaasa rääkida on nii nendel, kes toetavad mõnd usutunnistust kui ka nendel, kes seda ei tee.

Andres Põder peatub lähemalt Ats Jooritsa artiklil Ats Joorits: abordiküsimus? Jumalal on sellest savi, riigikogu liikme Maris Lauri küsimusel õiguskantslerile (22.09), Toomas Jürgensteini arvamuslool Toomas Jürgenstein: abielureferendum on paganlik ettevõtmine?!,  samuti Andrus Karnau kirjutisel “Vihakõne ja sõnavabadus”.

Vaimulik kommenteerib ka seda, et Euroopa Liit nõuab Eestilt jätkuvalt “vihakõne” kriminaliseerimist. Kaheksa aasta eest, kui selline teema tõusis, saatis Põder kirikujuhina tollasele justiitsminister Kristen Michalile kirja (“Teisitimõtlejad ja opositsioon võivad sattuda ohtu”, Kesknädal), milles rõhutas, et “inimväärikuse möödapääsmatuks eelduseks on õigus omada ja väljendada arvamusi ja veendumusi, teades, et “kedagi ei saa veendumuste pärast võtta õiguslikule vastutusele.”(Eesti Vabariigi Põhiseadus)”. Samuti rääkis ta kirjas, kui olulised on sammud, millega püütakse suurendada kodanike au, väärikuse- ja turvalisuse kaitset ja vähendada vihkamist, vägivalda ja diskrimineerimist. Kõige olulisemaks peab ta siin siiski pedagoogilisi ja moraalseid meetodeid, kogu vaimset kultuuri, mida toetab ka kirik. Kehtiv karistusseadustiku säte, mis piirab sõnavabadust vaid juhul, kui sellega põhjustatakse ohtu isiku elule, tervisele või varale, on igati tasakaalustatud ja vastab demokraatliku ühiskonna põhimõtetele, leiab Põder. Sõnavabaduse piiramise vastu soovitab ta Nõukogude ajal elanud inimesena allergiline olla.