Laurentsius oli Rooma diakon, kelle hoolde oli usaldatud kiriku vara ja vaeste eest hoolitsemine. Pärimus räägib, et kui temalt nõuti kiriku aardeid, jagas ta vara hoopis vaestele ning tõi keisri ette suure hulga hädiseid abivajajaid, öeldes sisuliselt: nemad on kiriku tõeline aare.

Traditsiooni järgi tuli Laurentsius Rooma Hispaaniast. Paavst Sixtus II tegi temast ülemdiakoni, kui ta nägi noore mehe tulist armastust Kristuse vastu.

Kristlased olid pärast Deciuse türanniat pannud lootuse uuele keisrile Valerianusele, aga see heitis aastal 258 paavsti vangi ning mõistis ta surma. Kui Sixtust viidi hukkamisele, hüüdis Laurentsius: „Isa, kuhu sa lähed ilma oma pojata?“ Paavst lohutas diakonit ja ennustas, et mõne päeva pärast saab ka tema surra märtrina.

Kohe, kui paavst oli tapetud, kohustati Laurentsiust loovutama „kiriku aarded“ keisrile. Diakon palus selleks kolme päeva ning kasutas neid selleks, et jagada vaestele kõik, mida kirik omas. Siis läks ta suure hulga vigaste ja kerjustega keisri juurde ja ütles: „Nemad on kiriku tõeline aare.”

Valerianus pidas seda pilkeks ning käskis diakoni surnuks piinata. Pikka aega kestnud piinamise ajal palvetas Laurentsius Rooma linna ja kiriku vabaduse pärast. Viimaks pandi ta hõõguvale raudrestile. Kuulsaks on saanud tema sõnad timukale: „Olen juba ühelt poolt küps. Pööra nüüd ka teine ja söö!“ Tema viimased sõnad olid siiski sellised: „Ma tänan Sind, Issand, et oled pidanud mind vääriliseks astuma Sinu kuningriiki!“ Suure märtri säilmed asetati samasse kivisarkofaagi, kuhu hiljem pandi ka Kristuse esimese märtri, püha Stefanose säilmed.

Laurentiuse lugu ei ole ainult kangelaslik minevik. See küsib ka tänaselt koguduselt, keda peame oma aardeks ja mille kaitsmiseks oleme valmis vaeva nägema. Kiriku rikkus ei ole esmalt see, mida saab lukustada, vaid inimesed, keda Kristus on käskinud armastada.

Kasutatud kirjandus: Adalbert Engelhart O.S.B., “Pühakute aasta”.

Me palvetame: Armuline Jumal, Sinu sulane ja tunnistaja püha Laurentius jagas kiriku aarded vaestele ja kinnitas, et kannatajad on Sinule eriliselt tähtsad. Ärata meidki elama tõelises vennaarmastuses, et me teeme head ja jagame oma võimalusi ligimesega. Seda palume Kristuse, meie Issanda läbi. Aamen.

1