Kuu aja eest toimunud kirikukogu istungjärgul hääletasid saadikud piiskopkondade loomise poolt. EELK auväärseimas eas vaimulik, Mustvee koguduse õpetaja Eenok Haamer pöördus aga kaasvaimulike poole mureliku kirjaga, kus soovitab veel kord läbi mõelda, mis funktsioon on piiskopil ja mis eesmärgiga kirik piiskopkondi looma asub. Avaldame siinkohal õpetaja Haameri kirja autori loal täies mahus.

“Armsad ristiinimesed

Piiskopi ja piiskopkondade küsimus

Milline peaks olema luterikiriku funktsioon eesti rahva keskel? Piiskop, kes ta peaks olema?

Kas EELK vajab piiskopkondi, aga piiskoppe? See on küsimus, kas EELK vajab uusi haldusüksusi ja nende ülemaid? Me ei vaja uusi haldusüksusi, aga kui meil midagi vaja, siis vajame küll isalikke hingehoidjaid, ei vaja rohkem ülemusi, vaid vajame sobitajaid ja sidujaid, kes oskaksid erinevates olukordades julgustada, toetada, rahustada ja lepitada.

Administratsiooni, organisatsiooni ja bürokraatiat on piisavalt, aga vaimulikud elavad peaaegu samuti kui nõukogude ajal, üksinda ja omaette kõigi oma probleemide keskel. Eriti sügava jälje on jätnud koroona ajastu inimeste lahutamise ja üksinduse suurendamise osas. Ja nüüd piiskopkondade loomine on toimunud ilma, otse silmaga nägemise ja käega katsumiseta, mis jõudis hääletamiseni ka masinate kaudu. Isegi kirikukogu liikmetel polnud võimalik kokku saada ja asjadest silmast silma rääkida ning omavahel nõu pidada. Selline olukord on võimas arusaamatuste tekkimise tegur. On karta, et see võib olla kiriku kui terviku olemasolemisele ohtlik. Ei piisa kui kellelgi on plaan ja ta arvab, et see on hea. See vajab avameelset läbirääkimist ja kõigi poolte seisukohtade arvesse võtmist ning sõbralikku läbi arutamist. Selleks on puudunud võimalused, ei ole kokku saadud vastastikusteks jutuajamisteks ja ka eri seisukohtade julgeks avaldamiseks.

Aga teine küsimus. Mis funktsioon on piiskopil? Piiskopkond on haldusüksus ja kui kujutletakse, et piiskopkond luuakse piiskopi pärast, siis on tegemist kopeerimisega. Mujal maailmas on nii, kuid siiski on olemas ka teistsugune võimalus. Vennastekoguduses, mis on usuliselt ja kujundavalt olnud suure tähendusega meie saamisel iseseisvaks kultuurrahvaks, on ka olemas piiskopid, aga nad ei ole piirkondlikud ülemad, nende tähtsaim ülesanne on olla hingehoidjad oma piirkonnas. Mul on erilised kogemused nüüd juba igavikku lahkunud piiskop Henning Schlimmiga Saksamaalt. Tema oskas rahulikul ja tasasel moel teha oma tööd, olles usu ja leplikkuse isalikuks eeskujuks. Temas oli suur ristiinimene, kes ei arvanud, et meie siin Eestis peaksime kõike tegema kindlalt saksa eeskuju kohaselt, vaid mõistis, et meil on olemas oma identiteet ja meil on õigus toimida oma arusaamise kohaselt. Ta ei rõhutanud, et ta on piiskop ja tal piiskopkond, vaid ta oli see, kelle juurde julges iga abivajaja minna ja iga ametivend sai temaga vahetult suhelda ja tal polnud sekretärigi. See võiks olla meile sobivaks eeskujuks, kuidas oma kirikus piiskoppe rakendada. Ei ole olemas mingit absoluutset reeglit, kuidas ainult saab kõike korraldada. Oleme rakendamisel vabad ja saame oma arusaamisele vastavat seisukohta kujundada.

Pean praostkondade säilitamist väga vajalikuks. Piiskopi ja praosti ning koguduse vaimuliku vahele ei tohiks vahesid ja piire seada. Nad peaksid moodustama meeskonna ja meeskonnas jaotatakse töö ja ülesanded üksmeelselt. Minu meelest on kolmeastmelise ordinatsiooni kehtestamine õnnetus ja läbimõtlematu teistelt kopeerimine. See jagab kiriku tarbetult vaheseinte ja latritega tükkideks ja me ei jõuagi tõelisele eesmärgile, et üks on Issand ja teie kõik olete vennad.

Kättejõudnud olukorras peame endale aga aru andma, et meil on ainult üks võimalus, hoida üksmeele suunda, olla kannatlik üksteisega ja võimalikult palju andeks anda. Alles siis kui meie keskel sünnib kõiki probleeme võitev üksmeel, mida praegu väga vajame, siis jääme alles.

Teid vennalikult ja südamlikult tervitades, teie vend Eenok.”

Vaata lisaks:

• Veebisaade “Taevas tuleb appi”, 13.05.2021