“Taevas tuleb appi!” kajastas kirikukogu otsuseid

Veebisaate “Taevas tuleb appi!” seekordseks teemaks on hiljutine kirikukogu istungjärk ja seal vastuvõetud otsused. Neist kõnelesid saates peapiiskop emeeritus Andres Põder ning praost Marko Tiitus.

Kirikukogu istungjärgule tagasi vaadates leidsid saatekülalised, et kokkusaamised veebis on sujunud lausa üllatavalt ladusalt. Andres Põderi arvates on arvutiekraanide vahendusel suhtlemine lisanud korrektsust ja distsipliini, sest sõna saada soovija peab selleks kindlal viisil märku andma, ajaraame arvestama. Kuna kirikukogu saadikuid on ka mitmest riigist ja mandrilt– Rootsist, Kanadast, USAst – siis oli võimalus veebi kaudu osaleda neile kahtlemata väga mugav. Põder möönis siinkohal, et veebikoosolek ei korva mingil juhul isikliku suhtluse aspekti, kuid tehnilises mõttes on Zoomi-kokkusaamine hea asendus, kui teisi variante ei ole..

Ka Marko Tiitus oli seda meelt, et kahepäevase kirikukogu järel võib kogemust pidada pigem positiivseks, ehkki puudu jääb ühisest osadusest. Samas leidis Tiitus, et küllap kipume füüsilisi kokkusaamisi ka idealiseerima – üle Eesti kella kümneks kohale tulla ei ole lihtne ja ikka on hilinejaid, teise päeva lõpuks kipub aga kvoorum laiali vajuma.

Kirikukogu istungjärgu juhatajana leidis vaimulik, et veebikoosolek tegi tema elu tunduvalt mugavamaks: lihtne oli koosolekut juhtida ja anda sõna, lisaks kiire hääletamine ja tulemuste kuvamine – ei mingit tööd nimekirjadega ega kastipandud sedelite ülelugemisega.

Kirikukogu vastuvõetud otsustest oli vast kõige kaalukam piiskopkondade moodustamine, leidsid saates osalenud. Andres Põder meenutas, et teema on olnud üleval tegelikult juba alates luterliku rahvakiriku loomisest 1917. aastal. Ka EELK esimese piiskopi Jakob Kuke pühitses ametisse piiskopliku korra järgi Rootsi peapiiskop  Nathan Söderblom. Okupatsiooni eel küpses ka mõte territoriaalsest juhtimisest ja Eesti jagamisest neljaks piiskopkonnaks, kuid sõda katkestas selle protsessi.

Andres Põder leidis, et praegune piiskopkondade teemaline arutelu aitab paremini määratleda kiriku territoriaalset juhtimist ja suhteid peapiiskopiga, kuid tekkimas pole midagi olemuslikult uut. Siiski on piiskoppide rolli täpsem kirjeldamine oluline. Põder märkis, et selle vajalikkust on lisaks talle endale oma ametiajal tunnetanud ka peapiiskop Jaan Kiivit ning piiskop Einar Soone.

Marko Tiitus nõustus, et töös olev muudatus aitab korrastada struktuuri. Ta pidas edasiviivaks, et piiskopkonnad on võimalik moodustada ja piiskopid valida selle teadmisega, milliseid praostkondi konkreetne piiskop hakkab juhtima. Tiitus leidis, et teisest küljest on ka peapiiskopil vaja abijõudu, kuid seejuures on vaja täpsustada, kes ja mille alusel annab ülesanded. Kindlust volituste ja täpsema tööjaotuse osas lisabki teadmine, et piiskop on konkreetsete koguduste, praostide karjane.

Kandidaatide leidmine piiskoppide kohtadele ei ole kerge, märkis Andres Põder. Kuni arutelud kestavad ja eesmärgid selginevad, on praegu ametisolevatel piiskoppidel Joel Luhametsal ja Tiit Salumäel palutud oma ametis jätkata veel 2-2,5 aastat.

Marko Tiitus tõi terve rea normtehniliste otsuste kõrval välja veel ühe märgilisema – nimelt otsustati kiriku põhikirjast kaotada ära kirikukohtu institutsioon. Andres Põder meenutas saates viimast kurioossevõitu juhtumit, mida kirikukohtul tuli lahendada: nimelt olid 1997.aastal olid erimeelsused kahe vaimuliku vahel ja üks ametivend sai noomitusega karistada. Otsuse pidi kinnitama konsistoorum, kuid viimane mõistis hoops kirikukohtu otsuse hukka. Põderi sõnul andis see selge sõnumi, et kirikus peab asju lahendama teistmoodi. Kirikusiseseid suhteid peab tema sõnul siiski toetama pastoraalsus – hingehoid, manitsemine.

Marko Tiitus tõi esile ka koguduse liikmeks saamise ja sealt lahkumise teema. Kirikukogu täpsustas kogudusest lahkumise protseduuri ja otsustas, et kui mõnel koguduse liikmel on see soov, peab piisama vaid tema kirjalikust avaldusest koguduse õpetajale. Vaimulikus mõttes kirikust mõistagi välja astuda ei saa, sest teoloogiliselt saab kiriku liikmeks läbi ristimise ja sellel toimingul on püsiv karakter. Organisatsiooni kategoorias on see aga inimese vaba otsus ja tuleb ka mõista, et koguduseliige ei soovi põhjuseid laias ringis arutada.

Tiitus märkis siiski, et kirikust väljaastumist tuleb ette väga vähe, Viljandi Jaani koguduses, kus ta ise hingekarjasena tegutseb, on seda viie aasta jooksul tulnud ette üksainus kord. Nimelt otsustas toona üks koguduseliige otsustas liituda Jehoova tunnistajatega ja sel puhul on nõutav, et inimene astuks välja oma senisest kogudusest.

Kirikukogul jäi üsna mitme küsimuse arutelu pooleli, sest hääletamiseks vajalik kvoorum polnud parajasti koos. Otsused, mis vastu võeti sündisid aga veenva 2/3 saadikute häälteenamiusega.

Meeldib 1

Lisa kommentaar