11. pühapäev pärast nelipüha. Pühapäeva teema on „Soosinguajad“. Palvesõna ütleb Tallinna Jaani koguduse õpetaja Eve Kruus.

Elus on väga erinevaid aegu. On rahulikke ja turvalisi, mil elu kulgeb suhteliselt muretult – nimetame neid soosinguaegadeks. Need on ilusad, kuid nendes peitub ka oht. Inimene saab oma eluga kenasti hakkama ega tunneta enam eriliselt Jumala juhtivat osa selles, Tema ligiolekut. Rahvajuhidki ei kõnele Jumalast, ei täna teda, kiidavad enda tublit tööd. Jumal küll on, Teda ei eitata, aga Ta on kuskil tagaplaanil, auväärse museaali staatuses, mida vahel tseremooniatel meenutatakse. Aga on ka aegu, kus on kaalul terve rahva või ka mõne üksikinimese saatus. Kaalul on nii palju, et keegi ei julge endale vastutust võtta. Siis meenub Jumal taas: Ta otsitakse inimmälu arhiividest üles, puhutakse tolmust puhtaks ja n-ö kutsutakse taas teenistusse. Kuid kui me Jumalat ja Tema tahtmist väga kaua oleme ignoreerinud, siis kas Ta enam üldse tahab meiega tegelema hakata? Miks peaks Ta tahtma tegeleda nendega, kes on tänamatud, nendega, kes ilmuvad välja vaid siis, kui häda käes ja ise ei saa hakkama? Kas tänapäeva teaduseusku inimesed üldse enam suudavad Tema tahtmist mõista, oma ego Tema tahtmisele alistada? Tänane pühapäev jääb lähestikku Jeruusalemma templi hävitamise päevaga. Kristlikes kalendrites on Jeruusalemma hävitamise mälestuspäev 10. augustil. See tuletab meile meelde, mis saab siis, kui rahvas oma Jumala unustab või lihtsalt Tema tahtmist enam ei täida ja loodab omaenese tarkuse ja tubliduse peale.

Meil tuleb teha valik – nii rahvana kui üksikinimesena: kas kuulata seda, mida Jumal on läbi aegade õpetanud ja täita Tema tahtmist, või jääda lootma omaenese tarkuse ja jõu peale. On mõistlik, kui me soosinguaegadel, rahuaegadel, siis, mil meid ei sunni tagant aeg, kiirus, hädavajadus kiiresti otsustada, saame selgeks oma suhted Jumalaga, õpime tundma Tema tahtmist, õpime Teda usaldama, hoidma Tema lähedusse alati, et siis, kui soosinguaeg lõpeb ja saabub aeg kiiresti otsustada, me suudaksime valida õigesti – valida tee, mida mööda minnes on meiega meie Jumal.

Palugem: Kõigeväeline Jumal, tänu Sulle, et Sina oled läbi aegade oma loodu eest hoolt kandnud. Tänu, et Sa oled ikka ja jälle tulnud inimeste juurde, tulnud neile väga lähedale, nendega kõnelenud, neid õpetanud ja juhatanud, lohutanud ja julgustanud. Tänu, et Sa tänaselgi päeval kõneled meiega, kui me palves Sinu poole pöördume, et Sa juhatad ja julgustad meid pühakirjasõna kaudu ja puudutad meid ristimisel ja armulauasakramendis. Issand, ava meie silmad, et me suudaksime näha Sinu ligiolekut Sinu loodus, mis meid ümbritseb. Issand, ava meie kõrvad ja mõistus, et me kuuleksime Sinu sõnu, mida Sa meile erinevatel viisidel ütled ja mis kõige tähtsam – taipaksime, mida Sa meile oma sõnadega öelda tahad. Kingi rohkem neid hetki, mil tunneme eriliselt Sinu ligiolekut, hetki, mis kasvatavad meie usku, ning aita neid hetki meenutada ning neile toetuda rasketel aegadel.

55