Neljas advendipühapäev on pühendatud Jeesuslast ootavale Maarjale, Issanda emale. Meie Lunastaja ema ootus ja Jumala rahva jõuluootus kuuluvad kokku.

Advendiaja kolmas pühapäev toob meie silme ette Ristija Johannese. Tema kutse patukahetsusele ja meeleparandusele puudutab meidki. Johannes osutab Jeesusele kui Jumala Tallele, kes kannab ära maailma patu.

Advendiaja teise pühapäeva teemaks on Kristuse kirkuses tulemine aegade lõpul. Seda väljendab ka päeva vana ladinakeelne nimi adventus glorificationis, mis räägib Kristuse kirkuses tulemisest. Jumala rahva ülesanne on kannatlikult võideldes oodata Kristuse taastulekut.

Kirikuaasta eelviimane pühapäev toob meie ette valvamise teema, rõhutades vaimulikku valvamist ja Kristuse tagasituleku ootust. Väsimise ja hooletuse oht on suur. Inimene koduneb kergesti selle maailmaga ja unustab, et ta ei ela siin jäädavalt. Kristlane peaks olema igal hetkel valmis seda elu maha jätma

Kristlase elu juurde kuulub usuvõitlus – sisemine võitlus Jumala usaldamise eest ka mitmesuguste kahtluste ning kiusatuste keskel. Jeesuse õpetuses ja Tema lunastustöös on meile ilmutatud kõik õndsuseks vajalik. Selle läbi kinnitab Jumal oma ustavust ja armastust inimese vastu. Enam suuremat tunnustähte kui Jeesus Kristus meile ei anta.

Pühakutepäevale (01.11) järgneval päeval tähistame kõikide usus lahkunute mälestuspäeva. Luterlikus kirikus mälestati varem surnuid kirikuaasta viimasel pühapäeval, kuid 1990ndate algusest on hingedepäev muutunud populaarsemaks surnuaial käimise ja oma lahkunute meenutamise päevaks.

Tänane pühapäev kirikuaastas seab meie ette vastanditena usu ja uskmatuse. Usk tunneb Jeesuses ära Jumala Poja, kellel on vägi teha Jumala tegusid. Jeesuse eluajal kahtlesid paljud Temas või panid teda pahaks, eitades Tema jumalikkust ja pidasid Teda rahva ülesässitajaks. Usk ja uskmatus võitlevad teineteisega veel tänapäevalgi ka iga kristlase südames.