Eesti sõjameeste mälestuskirikus Toris toimus laupäeval Eesti Reservohvitseride Kogu teeneteristide üleandmine ja võidupühale pühendatud tänujumalateenistus ning mälestustule süütamine. Tule õnnistas piiskop Anti Toplaan, kes seejärel saatis tuld joostes kuni Pärnuni.

Reservohvitseride Vanematekogu nimel kõneles tseremoonial major Andre Lilleleht, riigikaitsekomisjoni poolt esimees Kalev Stoicescu, Kaitseliidu ülem kindralmajor Ilmar Tamm ning Kaitseliidu endine ülem kindralmajor Riho Ühtegi. Teeneteristide kavaleride nimel kõneles proua Iti Aavik.

Võidutule süütamise ja õnnistamise palvuse viisid läbi Kaitseliidu kaplanid Eduard Kakko, Lauri Kurvits, Arvet Ollino, Hanno Saks, Tõnu Veldre ja Peeter Paenurm. Kõne pidas ja mälestustule pühitses piiskop Anti Toplaan, kes tegi seda esimest korda Saare-Lääne piiskopina. Teenistusel mängis Pärnu Noorte Puhkpilliorkester dirigent Rein Vendla juhatusel.

Piiskop Toplaan andis lubaduse, et pärast jumalateenistust ja kalmistul pärgade asetamise lõppu vahetab ta vormi ja asub koos kaasvõistlejatega Pärnumaa Võidupüha Maraton starti, et olla üks nende hulgast, kes saadavad joostes mälestustuld teekonnal Pärnusse.

Oma üheksakümnendat maratoni jooksnud piiskop Toplaan finišeerus üheksandana ning aeg 3:16,54 andis talle M50 vanusegrupis esikoha.

Piiskop Anti Toplaane kõne võidutule õnnistamisel

Eesti Reservohvitseride kogu algatusel on 2001. aastaks taastatud ja pühitsetud Tori kirik Eesti Sõjameeste mälestuskirikuna. Eestvedamise algatajate sõnul on seda tehtud Jumala auks ja kangelaste mälestuseks. Juba ligi veerandsada aastat on võidupüha tänujumalateenistuse raames antud üle Reservohvitseride kogu teeneteriste, avaldatud tänu, mälestatud langenuid ning kiriku altariküünlast süüdatud ja õnnistatud mälestustuli, mille teekond viib siit Pärnu, Vändra, Türi, Ambla, Kadrina ja Lüganuse kaudu Narva Aleksandri kirikusse. Võidutuli ühendatakse Tori kirikus süüdatud mälestustulest ja 22. juuni õhtul Narva Peetri platsil süüdatud muinastulest, mis omakorda alustab teekonda üle Eesti Vabadussõja mälestusmärkide juurde ja Maakaitsepäevadele, kus tähistatakse Võidupüha pärgade asetamise ja Võidutule jagamisega.

Iga teekond saab alguse esimesest sammust, millele eelneb otsus sellele asumiseks. Otsuse langetamiseks on vaja nii julgust, ettevalmistust kui sihikindlust ettevõetu lõpuleviimiseks.

Kui erinevatel rinnetel Eesti vabaduse eest sõdinud endised sõjamehed soovisid korraldada 1990 aastal esimest kokkutulekut, ajas see omaaegseid võime ärevusse. Järgmisel aastal sai seda teha juba vabamates oludes, alustades samaaegselt nii lagunenud kirikute kui hävitatud Vabadussõja monumentide taastamist, millest enamik on kas taastatud või uuesti rajatud esimesel võimalusel, aga meil on veel ka mitmeid valla või osavallakeskusi, kus seda alles plaanitakse. Küsimus ei ole niivõrd vahendites kui tahtes, otsuses ja koostöös. Nii avatakse näiteks homme Saaremaal Püha kihelkonnas Vabadussõja mälestuskivi jalamil lipuväljak, mille loomise algataja on olnud oma esivanemate mälestuseks üks kodukülla naasnud põlistalu peremees, kelle eeskujul on iga küla elanik andnud midagi mis on aidanud kaasa sellele, et nüüd juba aastaid kogunetakse kaks korda aastas Vabariigi aastapäeval ja Võidupühal Püha kiriku kõrval asuvale külaväljakule, kus noorkotkad ja kodutütred annavad tõotust, ning kus neile jagatakse tunnustust. Nii annab vanaisade põlvkond teatepulga edasi lastelastele.

Kui Rakvere mees Kaspar Eevald jõudis kaheksanda eestlasena hiljuti Mount Everesti tippu, viis ta sinna kaasa koralli, millele on graveeritud tema inglasest sõbra nimi, kellega eelmisel aastal Lõuna-Ameerikas õnnetus juhtus, kui koos sealse kõrgeima tipu poole rühiti.

Mehe sõnul oli tal suur soov see sinna mäetippu viia ja sinna jätta, et sõpra nõnda mälestada ja ta talle sel kombel au avaldada. Tori kirikusse on paigaldatud mälestustahvlid Eesti iseseisvuse eest võidelnutele. Siin annavad ametivande Eesti politseinikud ja ohvitserid, ning siin tähistatakse Eesti ajaloolisi tähtpäevi. Siin on koht, kuhu saavad tulla ka Eesti missioonidel hukkunud sõdurite omaksed, kelle hulgas on 2009 aastal jõulupühade eel NATO operatsioonil Afganistanis langenud saarlasest allohvitser, nooremseersant Kristjan Jalakas, kelle kohta on tema relvavennad öelnud, et teda iseloomustas hirmust kõrgemal olev kohusetunne oma missiooni, oma kaaslaste ja oma riigi teenimise ees. Olles isiklikult tundud tema isa ja tundes tema vanavanemaid tean, kui sügav võib olla lein ja kui oluline on see, kui pereliikme ja lapselapse mälestust ei unustata ning seda peetase meeles mälestuspalvusega nii Kaitseväe kui Kaitseliidu kaplanite toel langenud relvavenna haudadel.

Kaitsevägi ja Kaitseliit koos oma noorteorganisatsioonidega on kohad kus luuakse alus meie ühiskonna erinevate osapoolte koostööle ja teineteisega arvestamisele. Noortele on see oluline keskkond õppimiseks ja eeskujudeks. Kaitseliit teeb olulist tööd, korraldades kooliõpilastele riigikaitse laagreid, millise kogemuse sai suve hakul ka enda seitsmest lapsest noorim poeg.

Apostel Paulus julgustab oma usupoega Timoteost sõnadega: „Mida sa minult oled kuulnud paljude tunnistajate kuuldes, see anna ustavate inimeste hoolde, kes edaspidi sobivad õpetama ka teisi. Kannata koos minuga kurja nagu Kristuse Jeesuse tubli sõdur! Ükski, kes on sõjateenistuses, ei seo end argielu askeldustega, kui ta tahab jääda meelepäraseks sellele, kes ta on sõduriks kutsunud. Ja kui keegi võistleb, ei saa ta ometi võidupärga, kui ta ei võistle korrakohaselt.” (2Tm 2:1-5)

Neid sõnu võib mõista ka kui vannutamise või ametisse seadmisena, millega kaasneb ülesanne hoida ja edasi anda kord alustatud traditsioone.

Vesteldes hetkel haiglas viibiva reservohvitseride kogu liikme ja Tori koguduse juhatuse esimehega tänase päeva tavade kujunemisest ja sellel teel ettetulnud raskustest ütles ta, et me oleme Kristuse sõdurid, kes täidavad üksnes oma kohust. Küllap on ka Jüril hea meel, et tema ja tema kaasvõitlejate poolt algatatu antakse muutumatul kujul edasi järgmistele põlvedele. Tõrvikukandja ehk traditsioonide jätkaja peab olema usaldusväärne, kes suudab ja julgeb anda edasi varasemate põlvede kogemust ja eeskuju, kuna ei ole ükskõik, milliseid traditsioone me kanname ja edastame.

Kaitseväe ja Kaitseliidu kaplanite sõnul on Ukraina kogemusele toetudes oluline võitleja usuline teadlikkus ja motivatsioon, millest leitakse tuge ka raskeimates olukordades. Apostel kirjutab selle alusest ja allikast kirjas Tiitusele öeldes: Kristus on loovutanud iseenda meie eest, et meid lunastada kõigest ülekohtust ja puhastada endale pärisrahvaks, innukaks headele tegudele. (Tt 2:14)

Tõotuse andja jaoks saavad sõnadest teod. Usun, et ükski reservõppe kogunemisele kutse peale tulnud või äsja Kaitseliiduga liitunud mees või naine, ei ole pärast esmast väljaõpet enam sama inimene mis enne. Seda kogemust on võimalk omandada üksnes praktilise tegevus kaudu, mille kohatine raskus ühendab selles osalejad võitluskaaslastena. Kutsealune või vabatahtlik pühendab end antud ülesande täitmisele, pannes ajutiselt maha kõik muud kohustused. Koguja ütleb, et aeg on nii sõjal kui aeg on rahul. Kui meid kutsutakse teenistusse meile antud andide ja väljaõppega, ei ole me iseenda päralt, vaid täidame oma kohust nii Jumala kui kodumaa ees.

Nii nagu sõdur peab ka sportlane pidama kinni reeglitest ja pingutama seatud eesmärgi nimel, aga ta saab arvestada nii teiste toetuse kui valmisolekuga seda ise teistele pakkuda.

Olen ise andnud lubaduse, et pärast jumalateenistuse ja kalmistul pärgade asetamise lõppu vahetan vormi ja asun koos kaasvõistlejatega Pärnumaa Võidupüha Maraton starti, et olla üks nende hulgast, kes saadavad joostes mälestustuld teekonnal Pärnusse.

Lõpuks sisaldab täna kuuldud evangeelium endas kutset meeleparandusele. Seni toodud ohvrid ei ole olnud asjatud kuid mõelgem sellelegi, et langenute kohal oleksime võinud olla ka meie. Kui me asume teele või võitlusesse pidagem meeles, et ainus pääsetee on Kristuses, kes on saanud ohvriks ja valanud oma vere vabatahtlikult meie kõikide eest – ning kelle poole pöördudes, kelle peale vaadates ja kellele järgnedes võivad need, kes Temasse usuvad, tõsta oma pead ja teada, et nende lunastus on lähedal.

Kaanefoto: Võidutule õnnistamine Toris 22.06.2024 Tõnu Veldre fotol

1