Preestrikoolitus on enese läbikatsumise aeg

EELK Usuteaduse Instituudi pastoraalseminaris on tulevastel vaimulikel võimalik läbida kas diakoni- või preestrikoolitus. Seekord on vestlusringis Usuteaduse Instituudi preestriõppes osalejad Annely Neame, Katri Aaslav-Tepandi, Ariel Süvari ja saatejuht, Põlva Maarja koguduse õpetaja Toomas Nigola.

Pastoraalseminar on refleksioon, enese läbikatsumise aeg, ütlevad tulevased preestrid. Õpingute  peamine eesmärk pole uusi teadmisi anda, vaid seminaridel arutletakse ja antakse edasi praktilisi oskusi vaimulikutööks.

Katri Aaslav-Tepandi mäletab täpset hetke, mil tema elus toimus pööre: see oli ühel 2012. aasta öösel, kui ta aknast välja pimedusse vaatas. Teatrikunst oli seni see, millega ta seni uskus end tegelevat elu lõpuni, kuid siis ühtäkki tuli tunne, et ta ei taha teatris enam kunagi midagi teha. Varsti pärast seda ööd juhtus ta kuulama saadet vaimulik Eve Kruusist, tema õpingutest Usuteaduse Instituudis ja tundis, et tahab teha just sedasama. Igaks juhuks küsis abikaasa Tõnult, kas ta on nüüd hulluks läinud. Mees arvas, et ei ole.

Edasi on olnud tasapisi kasvamine, kutse ja kutsumuse leidmise teekond, ütleb Katri. Algul õppis hingehoidu ja teoloogiat, nüüdseks on jõudnud pastoraalseminari. Katri oli saates valge kitliga, sest tuli otse tööpostilt haiglast, kus ta on neli ja pool aastat kaplanina teeninud. Tuge oma õpingutele on Katri juba praegu kogenud: üks raskes seisundis ja suremas haige oli keeldunud suhtlemast nii arsti kui psühholoogiga, kuid nähes kitli all paistmas tema vaimulikusärki, ta rahunes ja lõdvenes kohe.  Pinge vallandus ja haige küsis: kas teie olete haiglavaimulik? See oli Katri jaoks märgiline moment, inimese jaoks oli kirik hingehoidja isikus kohal.

Annely Neame teeb tööd kirikuvalitsuse juures projektijuhina. Tema vedada on mitu kiriku strateegilise juhtimisega seotud rahvusvahelist projekti. Diakonina Tallinna Jaani kirikus on Annely teeninud üle viie aasta. Õpinguid Usuteaduse Instituudis alustas ta koos Katriga ja periooditi on elu neid õpinguteks liitnud. Diakoniõppesse suunas teda omal ajal õpetaja Jaan Tammsalu, preestriõpingutele asuma julgustas peapiiskop Urmas Viilma. Aukartus preestrikutse vastu on suur ja kahtlust, “kas ma kõlban?” on olnud omajagu, tunnistab Annely.

Ariel Süvarit mäletab saatejuht, Põlva koguduse õpetaja Toomas Nigola oma usuteaduse õpingute ajast “vanema kolleegina” sel alal. Ariel ütleb, et läks usuteadust õppima juba 17-aastasena. Eesti Evangeelsete Üliõpilaste Ühendusse tööle asudes ja hiljem ka peasekretäriks saades läks aga elu nii intensiivseks, et õpingud jäid tagaplaanile. Ta tunnistab, et koges läbipõlemist. Kui ta seejärel koos abikaasaga mõnda aega Soomes oli elanud, tuli ta Eestisse tagasi ja lõpetas Tartu ülikooli, kust sai bakalaureusekraadi. Magistridiplomi kaitses ta juba Usuteaduse Instituudis. Tema lõputöö ”And paljususes. Kriitilisi märkusi Joerg Riegeri paljususe teoloogiale Ingolf Dalferthi kohalolevaks saava Jumala mõistmise foonil” tõstis hindamiskomisjon väljapaistvana esile. Tunnustust pälvis tookord ka juhendaja Thomas-Andreas Põder, keda Ariel ka omakorda inspireeriva juhendajana meenutab. Seejärel pidi Ariel aastaksese ootama, et pastoraalseminari uksed avaneksid – esialgu peale tema teisi avalduse esitajaid ei olnudki.

Ariel ütleb, et luterlik kirik on tema õpingute perioodil teinud läbi suure muutused, need puudutavad nii vaimuliku rõivastust kui ka jumalateenistuse korda. Madalkirikliku mõtlemisega inimesena on ta seminari läbides õppinud respekti asjade suhtes, mida lõpuni ei mõista. Seminaris on tal olnud hea meel õppida tundma Liina Sanderit, kes on korraldanud asju enda ainuomasel loomulikul ja südamlikul moel ja muutnud õpingud vahvaks, samuti hindab ta piiskop Einar Soone jagatud kogemust.

Annely lisab, et pastoraalseminaris on olnud hea võimalus mõelda, mida preestiks olamine tähendab. See periood on kaasa toonud suure muutuse iseendas ja julgustanud vastama Jumala kutsele. Tajub ka tohutut vastutust: Iga päev mõtleb ta õpingute keskel sellele, kuidas ja kellega koos teha tööd ja teenida nii, et leida üles need, kes millegipärast on läinud kaduma.

Katri leiab, et seminari ajal on tulnud mõistmine, et ega üksi midagi ei tee. See on juhtinud palvetama, oma palvemõtted lõpuni mõtlema, õppima mõistma rituaali, liturgia tähendust.

Tulevase preestrina jätkab Katri oma kaplanitööd, olles nüüd praktiliste teadmiste poolest rikkam ja julgustatum. Annelyl on unistus tugevdada ühiskonnas turvavõrgustikku ja luua sotsiaalrestoran; preestrina sooviks ta teenida kontemplatiivses koguduses. Ariel on saanud kutse koguduse vaimulikuks, kuid selle vastutuse võtmise eel vajab ta veel veidi aega.