„Ükskõik mida ette võttes, on see katuse remont, kooritöö, piibliring või vitraaži paigaldamine, peaksime küsima, kui palju toob see uusi inimesi Jumalale lähemale, leerikooli, ristimisele,“ ütles kantsler ja Kambja koguduse õpetaja Andrus Mõttus ajalehele Eesti Kirik antud intervjuus. Seesama mõte on kordunud tegelikult kõigis kantsleri viimase paari aasta sõnavõttudes.
Kantsler Mõttus on teinud põhjalikke arvutusi kiriku tuleviku kohta ja tema sõnum on, et harjunud mõtteviisid ja tegevused kirikus peavad muutuma. Numbrite keel, mis on tehtud 17 viimase aasta statistika põhjal, räägib selgelt: fookus on paigast ära. Ja  Albert Einsteini kuulsale ütlemisele viidates juhib kiriku majandusjuht tähelepanu, et on hullumeelsus ühte ja sama asja korrata ootuses saada erinevaid tulemusi.

Piiskop Joel Luhamets võrdles kantsler Mõttust tema Pauluse kirikus vahetult enne koroonakriisi tehtud  ettekande „EELK aastal 2059“ järel prohvet Aamosega, kes kuulutas häda. „Ma ei püüa olla prohvet, vaatan vaid numbreid ja juhin tähelepanu,“ kommenteerib seda aastaid ettevõtete tippjuhina töötanud kantsler. „See on nagu autoga sõites armatuurlaual näitude vaatamine. Kui on näha, et kütust jääb järjest vähemaks ja ei tea, kas veab järgmise tanklani välja, siis tuleb ökonoomsemalt sõita.“

Praostkondade koosolekutel ehk sinoditel teevad kogudused traditsiooniliselt ülevaate vahepeal tehtud töödest, koguduse rõõmudest ja muredest. Tehtud on reeglina palju, kuid mida täpsemalt? „Analüüsides kulusid võib öelda, et oleme jätkuvalt kinnisvara usku ehk meie põhifookus on kinnisvaral,“ nendib Andrus Mõttus. Ta küsib sirgjooneliselt: kas see on ikka see, mis on kiriku põhiülesanne, see, mis teeb õndsaks? Nii on kantsler teinud kogudustele ka ettepaneku: sinoditel võiks jagada eelkõige seda infot, mis on seotud kiriku põhiülesande, misjonikäsu täitmisega ja jätta muu aruandest kõrvale. Kiriku ehitus- ja remondiprojektide puhul võib seos samuti olemas olla, aga see vajaks väljatoomist: kui kogudus kasvab, siis on jutt ehitamisest ja remondist asjakohane, muidu pole see tegevus majanduslike võimaluste pidevas ahenemises kuigi mõistlik. „Kogu vara peaksime panema teenima, hooned ja põllud välja rentima,“ kõlab kantsleri soovitus. „Peaksime põhjalikult läbi mõtlema oma ruumide kasutuse. Võimaluse korral koondama oma tegevused võimalikult väikesele pinnale, et vähem kütta, koristada, remontida, ning kõik see, mis ei ole kasutuses. rentida välja või konserveerida.“

Mõtlemapanev on ka see, kui vähe panustatakse võrreldes kinnisvaraga töötegijatesse. Vahe on mitmekordne, märgib Mõttus: „Kulusid oli pea 11 miljonit, millest kinnisvarale kulutati 44% (4 800 000), töötasudeks kokku 2 800 000 eurot, sellest vaimulike palkadeks 900 000 ehk 8%. Seega väga jõuliselt ümardades läheb pool kinnisvarale ja vähem kui kümnendik vaimulike palkadeks.“

Koguduste rahaallikad on erinevad – kel käib rohkem annetavaid turiste, kel on rohkem renditavat vara, kuid oluline osa on jätkuvalt ka liikmeannetustel.

Andmed palkade kohta koguduste lõikes on järgmised: oma õpetaja on 97 kogudusel, hooldatavaid on 72. 65 kogudust maksab kas miinimumpalka või enam (15 kogudust 540 € (9%), 25 kogudust 540-1000 € (15%), 25 kogudust 1001+ € (15%)), 72 (43%) alla selle ja 32 kogudust (19%) ei maksa üldse palka.

Kantsler on püüdnud leida algoritmi, küsides, kas kasvavates kogudustes tehakse midagi teisiti. Universaalset mustrit pole ta siiski leidnud. Kambja koguduses, kus ta ise on õpetaja, on renditud maad välja ja kogu tegevus keskendunud kirikuhoonesse. Oma leerilastel soovitab õpetaja Mõttus igal aastal teha koguduse heaks ühe teo: kes on värvinud trepi käsipuu, kes toonud õunapuu kirikuaeda, kes värvinud laulunumbrite tahvli … kõik ei järgi seda, aga väga paljud siiski. „Miks on see oluline?“ küsib vaimulik ja vastab ise: “Sest kodust teeb kodu, kui oled sinna panustanud aega. Nii on ka kirikuga, ise tehes kasvad hingeliselt sellega kokku.“

Suurelt üldistades ütleb kantsler: selleks, et tulevikus maksta õpetajale vähemalt 1,5kordset alampalka, peaks koguduses olema vähemasti 100 annetajaliiget. Statistiliselt teeb liikmeannetuse iga kuues koguduseliige. Seega peaks selleks, et 100 liiget annetaks, olema liikmeid 600. Et oleks 600 liiget, peab aastas leeritama vähemasti 15 inimest.
Paljude koguduste jaoks jääb see saavutamatuks, sest tegevused on suunatud nn siseringile ehk aktiivsetele liikmetele. „Kristlased on maa sool, aga soola on vaja lisada toidule ja teha seda mõõdukalt,“ toob Mõttus välja Piiblist tuttava võrdumi. „Kui soola ainult soolatopsis segada supi sisse panemata, siis on toit ikka mage.“ Ehk külvama peab ikka kirikust väljapoole: „Meil tuleb minna kirikust välja ja rääkida inimestega neile arusaadavas keeles.“

1