EELK Mustamäe Maarja Magdaleena koguduse abiõpetaja, teoloogiadoktor Jaan Lahe: “On tervitatav, et pärast väitlusi erinevate õpetusküsimuste üle on meie kirikus jõutud viimaks küsimuse juurde, mis on ristiusu põhisõnum (vt Robert Bunder, „Kristluse põhisõnum“; e-Kirik 3. detsember). Pigem on hämmastav, et oleme selle küsimuse juurde jõudnud alles nüüd, sest tegelikult peaks see olema põhiküsimus.

Ilmselt on paljud senised möödarääkimised erinevates teoloogilistes vaidlusküsimustes tingitud paljuski sellest, et tolle küsimuse üle pole piisavalt mõeldud.

Nagu õigusega ütleb Robert Bunder, ei saa küsimusele, mis on ristiusu põhisõnum, vastata keegi teine peale kiriku enda. Seda enam peaksime me aga selle küsimusega tegelema. Selle küsimuse võiks endale esitada iga koguduse liige, kellele kirik sisuliselt korda läheb. Vaimulikel ja teoloogidel on aga lausa kohustus seda küsida. Kirikuvälisel ühiskonnal võivad olla (ja osaliselt kindlasti ka on) oma ootused kiriku suhtes. Kui põhjendatud need on, on omaette küsimus. Küllap on kirikusse mittekuuluvatel inimestel ka oma arusaamad sellest, mida ristiusk kuulutab või vähemalt nende arvates peaks kuulutama. Alati ei ole need arusaamad asjakohased, kuid meie kui kiriku ülesanne on ühiskonnale selgitada, mida me usume ja kuidas me ise oma usku mõistame. Kirik on seda teinud läbi aegade. Nii ütleb nimekas Hollandi kirikuloolane Roelof van den Broek, on kristlased algusest peale kõnelnud ja kirjutanud oma usu sisust. Kuid vaadates tänast Eesti ühiskonda, veendun üha enam, et peaksime oma usust rääkima oluliselt rohkem, kui me seda teeme ja seda just kirikuvälises ühiskonnas. Arvamus, et enamikule inimestele ei lähe usuküsimused korda, on ekslik. Tegelikult puudutavad need ühel või teisel viisil väga paljusid inimesi, ka neid, kes end ise kristlasteks ei pea. Ühiskonna ootus kuulda rohkem kui seni ristiusu sisust on seega õigustatud ja põhjendatud.

Arusaam sellest, mis on kristluse põhisõnum peaks kindlasti lähtuma Piiblist kui kristliku õpetuse alusest ja seda selgitavast teoloogilisest mõttetraditsioonist, millel on selja taga aukartust äratava pikkusega ajalugu. Ühest küljest võib öelda, et me ei pea ise „jalgratast leiutama“ – nii Uues Testament kui ka arvukad erinevate aegade suured kristlikud teoloogid on ristiusu sõnumi juba ära sõnastanud. Kuid on oluline, et me ei piirduks vaid olemasolevate sõnastuste tsiteerimisega, vaid ka mõistaksime suurte teoloogide kirjutatut. Selleks on vaja õppida ja palju õppida. Loomulikult ei pea ega saa kõik kiriku liikmed õppida teoloogiat Usuteaduse Instituudis või Tartu Ülikooli usuteaduskonnas. Neile on loodud selleks ka alternatiivseid võimalusi, nagu seda pakuvad näiteks piibli- ja misjonikursus Põltsamaal, Usuteaduse Instituudi täienduskoolitused jne, kuid arvan, et selliseid võimalusi tuleks luua veelgi, sest meie ühiskonnas on asjad „religioosse keeleoskusega“ kõike muud kui kiita. Teoloogilist haritust ei ole aga vaja üksnes selleks, et inimesi harida, vaid seda vajab ka kirik ja vajab seda eriti oma dialoogis ühiskonnaga. On kindel, et inimesed, kellele me oma usku selgitame, ei lepi vaid Piibli ega teoloogide tsiteerimisega, vaid esitavad meile aina uusi ja täpsustavaid küsimusi. Meie kui kiriku ülesanne on neile küsimustele vastata ning teha seda selgelt, arusaadavalt ja intellektuaalselt ausalt. Kuid eeskätt tuleb meil vastata küsimusele, mis on kristluse põhisõnum.

Kristluse põhisõnum on sõnastatud Uues Testamendis, kuid erinevad Uue Testamendi autorid ja erinevad Uues Testamendis kajastuvad õpetuslikud traditsioonid teevad seda erineval kombel. Nii tsiteerib näiteks Paulus mitmeid nn usuvormeleid, lühikese sõnastusega lauseid, mis püüavad kokku võtta selle, mis on ristiusus kõige olulisem. Nii ütleb ta näit Rm 4:25 Kristuse kohta, et (ta) „loovutati meie vääratuste pärast ja äratati üles meie õigekssaamise pärast.“ Gl 4:4-5 ütleb Paulus: „Aga kui aeg täis sai, läkitas Jumal oma Poja, kes sündis naisest, sündis Seaduse alla, lahti ostma Seaduse aluseid, et me saaksime lapseseisuse.“ Aga ristiusu põhisõnumi kokkuvõtteks võivad olla ka Jeesuse enda sõnad Mt 11:28 „Tulge minu juurde kõik, kes olete vaevatud ja koormatud, ja mina annan teile hingamist“ või Jh 12:36: „Uskuge valgusesse, kuni teil on valgust, et te sünniksite valguse lasteks.“ See näitab, et juba Uues Testamendis ei ole ühte ja ainuõiget kokkuvõtet ristiusu põhisõnumist, vaid on selle erinevad sõnastused ja kui see on nii, siis võime meiegi väljendada seda sõnumit erinevate sõnadega ja ei peaks teineteisega pahandama, kui nii teeme. Oluline on vaid teadvustada, et kõigis neis sõnastustes on korduvad märksõnad – Jumal, Jeesus, lunastus ja küllap tuleb siis ka ristiusu põhituuma otsida just nende sõnade tagant.

Kõige tuntum piiblisalm, mida on nimetatud ristiusu lühikokkuvõtteks on kahtlemata Jh 3:16: „Sest Jumal on maailma nõnda armastanud, et Ta on andnud oma ainusündinud Poja, et ükski, kes Temasse usub, ei hukkuks, vaid et tal oleks igavene elu.“ Saates „Kirikuelu“, kus tutvustasin oma uut raamatut „Sõnum teisest maailmast. Mis on kristluse põhisõnum?“, küsis minult saatejuht Meelis Süld, milleks oli vaja raamatu pealkirjas esitatud küsimusele vastamiseks kirjutada 446-leheküljeline raamat – kas poleks piisanud viitamisest Jh 3:16 või mõnele teisele eelpool tsiteeritud piiblisalmile. Jah, meile, kristlastele piisaks võib-olla tõesti vaid viidatud piiblisalmidest, kuid probleem on selles, et me peame neis öeldut seletama ka inimestele, kes ei tea ristiusust kuigi palju. Kas tahame seda tunnistada või ei, kuid olgem ausad –  traditsioonilised ja meie jaoks harjumuspärased kristlikud mõisted ei kõneta enam paljusid inimesi ja see pole nii mitte ainult siin Eestis, vaid nagu kurdavad nn vana Euroopa vaimulikud ja teoloogid, ka mujal. Nii leidub ka Jh 3:16 palju mõisteid, mis on kiriku- ja usukaugele inimesele võõrad ja vajavad põhjalikku seletamist.

Alustame Jumala mõistega. Saksa teoloog Wolfhart Pannenberg (1928-2014) ütleb selle kohta oma „Süstemaatilises teoloogias“: „Uusaja-eelsetes kultuurides oli sõnadel „Jumal“ ja „jumalad“ seoses kultuurilise elumaailmaga (sks Lebenswelt) ja sellega ka inimeste keelemaailmas oma enam vähem täpselt kindlaksmääratud koht, nimelt seal, kus need tähistasid nii ühiskondliku kui ka kosmilise korra viimseid aluseid ja neid tagavaid instantse, kellele osutati neile väärilist aukartust, tähelepanu ja armastusväärsust. Uusaja sekulaarsetes kultuurides on sõna „Jumal“ aina enam ja enam kaotanud selle funktsiooni ja tähenduse, vähemalt avalikkuse teadvuses.“ Oma kogemuste põhjal vaimuliku ja õppejõuna saan Pannenbergiga vaid nõustuda. Olen vestelnud paljude inimestega, kes peavad end ateistideks ja ütlevad, et nad eitavad Jumala olemasolu. Pärast pikemat vestlust on aga selgunud, et Jumal, keda nad eitavad, on inimese kujuline habemega vanamees pilvede taga. Need ennast ateistideks nimetavad inimesed usuvad siiralt, et kristlased usuvad sellist Jumalat. On mõistetav, et nad taolist jumalat eitavad, sest olgem ausad – selline jumal pole ju tõsiselt võetav. Ometi ei mõtle Piibel Jumalast rääkides taolisele olendile, vaid räägib Temast kui kellestki, kes otsustab meie olemise ja mitteolemise üle. Kirjeldatud habemega vanake seda kindlasti ei tee. Või võtame mõiste „maailm“. Teatud sektides tähistatakse sellega kõike seda, mida üldiselt nimetatakse ilmalikuks sfääriks ning see hõlmab nii inimese kehalisust kui ka suurt osa inimlikest tegevustest, välja arvatud Piibli lugemine, palvetamine, paastumine ja muud sellised tegevused, mida me võiksime nimetada otseses mõttes religioosseteks. Luther rehabiliteeris ilmalikkuse koos inimese kehalisusega, näidates seda alavääristava hoiaku ebapiibellikkust. Kuid siinkohal on oluline, et kreekakeelne sõna kosmos, mida Johannese evangeeliumis kasutatakse ja „maailmaks“ tõlgitakse, ei tähenda maailmaruumi, nagu meie igapäevakeeles, vaid seda kasutatakse mitmes erinevas tähenduses. Jh 3:16 tähendab see ilmselt „inimesi“ (mõistet „inimkond“ Piiblis ei leidu), kuid mitmes teises kohas samas evangeeliumis esineb kosmos kurja jumalavaenuliku printsiibina. Peaksime Piiblit lugedes selliste asjadega arvestama ega tohiks sinna lugeda sisse asju, mida seal ei mõelda. Nii ei ole näiteks kosmos kui kuri jumalavaenulik printsiip Johannese evangeeliumis kindlasti samane „ilmalikkusega“ selles tähenduses, nagu seda mõistavad teatud sektid. Palju parem lugu pole ka sõnaga „armastama“. Ühest küljest on see sõna ju üldinimlik ja sellisena vägagi kõnetav. Kuid me ei tohi unustada, et Uues Testamendis selle kohta kasutatav sõna agapao ei ole kreeka keeles tavaline sõna „armastamise“ tähistamiseks, vaid haruldane sõna ja seepärast oleks viga, kui loeksime Jh 3:16 ja teistesse kohtadesse, kus seda sõna kasutatakse, sisse oma tunded, mida meis tekitab sõna „armastus“. Et viimane on kristlikus kuulutuses oluline mõiste, on väljaspool kahtlust, kuid väita, et ristiusu keskne sõnum on armastus sõna sisu täpsustamata, on teoloogiliselt problemaatiline (et mitte öelda väär). Armastuses, millest räägib Uus Testament, puudutab küll ka inimsuhteid, kuid eeskätt on see seotud siiski Jumala ja Kristusega. Meie võime armastada (Uue Testamendi mõttes) ei ole meie „loomulik võime“, vaid Jumala eriline and.

Kõiki neid asju peab kirik ühiskonnale, millele ta kõneleb, selgitama ja tegema seda lõpmatult kannatlikult. Ta ei pea oma senisest terminoloogiast loobuma ega saagi seda teha, kuid Piiblis ja usutunnistustes leiduvate mõistete kõrvale on teoloogid loonud ka uusi mõisteid ning ka tänane kirik ei peaks pelgama neid kasutada. Nii räägib katoliku teoloog Karl Rahner (1904-1984) Jumalast kui „pühast saladusest“, evangeelne teoloog Paul Tillich (1886-1965) aga kui „olemise alusest“ ja patust kui „võõrandumisest“, st sellest, et inimene on võõrandunud oma ühtsusest Jumalaga kui oma olemise alusega ning eemaldunud seeläbi ka enda tõelisest olemisest. Teoloogia pakub rohkesti selliseid alternatiivseid mõisteid ja seletusi.

Suurimaks probleemiks ristiusu sõnumi seletamisel kirikuvälisele ühiskonnale pole aga käesolevate ridade autori arvates mitte see, et ei tunta üksikute Piiblis esinevate mõistete sisu, vaid hoopis see, et paljud inimesed ei mõista „usu keelt“ tervikuna. Eeskätt ei saa nad aru tolle „keele“ ühest iseloomulikumast omadusest, milleks on selle „metafoorne“ (Paul Ricœur) või „sümboolne“ (Paul Tillich) iseloom. Nii Piibel kui usutunnistused kasutavad rohkesti metafooride- ja sümbolite keelt, mille põhjuseks ei ole üksnes ristiusu orientaalne kultuuritaust, vaid tõsiasi, et need tekstid kõnelevad meeleliselt tajutava maailma asjade ja sündmuste kõrval palju „asjadest“, mis kuuluvad transtsendentsesse sfääri, st jäävad väljaspoole meie „normaalse“ tunnetuse piire. Kuna transtsendentne olemisvaldkond on meeleliselt tajutava maailmaga võrreldes täiesti teistsugune, siis ei ole see kirjeldatav samal viisil, nagu füüsikaline maailm. Seetõttu on juba muistsetel aegadel taibatud, et kõige adekvaatsem on rääkida transtsendentsetest asjadest metafooride- ja sümbolite keeles.

Metafoor (kr metaphora – „ülekanne“) on kõnekujund, mis seisneb selles, et ühe sõna tähendus kantakse üle teisele sõnale, mille tulemusena tolle teise sõna tähendus muutub. Metafoori sünonüümiks on „pilt“. Metafoorseid väljendeid nimetatakse piltlikeks väljendusteks ja nende puhul öeldakse, et nad ütlevad midagi ülekantud tähenduses. Oma põhitähenduselt on metafoor kattuv sümboliga selles tähenduses, nagu seda määratleb filosoof Immanuel Kant (1724-1804) oma „Otsustusvõime kriitikas“, kus ta ütleb, et sümbol on analoogia, mille abil püütakse muuta „puhtaid mõistuse mõisteid“ ehk „ideid“, mida ei ole võimalik ette kujutada, meeleliselt haaratavateks. 20. sajandi filosoofidest on metafoore käsitlenud eriti Paul Ricœur (1913-2005), kelle arvates metafoorid paiknevad sõnaliste väljendite ja võrdluste vahepeal, kuna abiverb „olema“ saab metafoorides eripärase tähenduse. Metafoorsed väljendid asuvad Ricœur`i järgi „ei ole“ ja „on nagu“ vahelises pingeväljas. Metafoorne kõne ei ütle, mis asjad on, vaid kuidas nad on. Ricœur väitis, et metafoorid on topelttähendusega märgid, mis oma vahetu olemasolu kaudu juhivad varjatud mõtte juurde; viimane võimaldab inimesel käsitleda olemist avaramalt.

Paul Ricœur`i meelest on metafoorne keel religioonidele iseloomulik ja ka Piibel on rikas metafooride poolest. Metafoore kasutatakse rohkesti ka poeetilises keeles, mistõttu religioosne keel ja luulekeel on teineteisele lähedased. Arusaam, et Piibel kasutab rohkesti metafoorset keelt, on tänapäeval nii evangeelses kui ka rooma-katoliku teoloogias üldiselt tunnustatud – üksnes terminoloogia on ebaühtlane. Nii kasutavad paljud teoloogid metafoori asemel sümboli mõistet. Nii ütleb oma essees „Religioossete sümbolite õigustatus ja tähendus“ Paul Tillich:

„Sümbol on religiooni keel. See on ainus keel, milles religioon võib väljenduda otse. Kaudselt ja reflekteeritult võib see (st religioon – J.L) väljenduda ka teoloogilistes ja filosoofilistes mõistetes ning kunstilistes piltides, kuid tema esmane primaarne väljendus on sümbol või sümbolite grupp, mida me nimetame müüdiks.“

Sümbolite mõistmiseks on Tillichi arvates vaja arvestada järgmiste tõsiasjadega:

• sümbol ei ole identne sellega, mida ta sümboliseerib, vaid viitab alati endast kaugemale;
• sümbol kõneleb „asjast“, mida ta sümboliseerib, ebaadekvaatsel, vihjaval viisil;
• sümbol on piltlik – sümbolis saab miski, mis on oma olemuselt käsiteldamatu, ideaalne või transtsendentne, käsiteldavaks ja seega konkreetseks;
• sümbol peab olema inimeste kõnetamiseks tunnustatud kogukonna poolt, kus teda kasutatakse. Kui kogukond enam sümbolit ei tunnusta, sümbol „sureb“;
• sümbol viitab sellistele reaalsuse tasanditele, mis on meeleliselt tajutavast reaalsusest kõrgemal. Seega ei ole arusaam, et „sümboolne“ on midagi madalamat „reaalsest“, põhjendatud.

Tillichi arvates kasutab kristlik õpetus sümboolseid väljendeid ka ristiusu kõige olulisematest teemadest (Jumal, Jeesus Kristus, lunastus) rääkides.  Ta on veendunud, et kui sümboolses keeles esitatud väiteid tõlgendatakse sõnasõnalt, ei mõisteta neid asjakohaselt. Tillichi meelest on usuväidete sõnasõnaline tõlgendamine olnud ristiusu ajaloos paljude väärarusaamade põhjuseks.

Mis sellest kõigest meie jaoks järeldub? Küllap see, et oluline pole mitte ainult küsida, mis on ristiusu põhisõnum, vaid ka see, et me mõtleksime, kuidas seletada seda inimesele, kes ei mõista „usu keelt“, sest olgem ausad – sellised inimesed moodustavad meie ühiskonnas enamuse. Ja ometi on oluline, et kristlik sõnum jõuaks ka nendeni – jõuaks kõigini, kes seda vajavad ja kuulda tahavad. Mõelgem selle peale tõsiselt.”

Loe lisa:

• Robert Bunder: “Kristluse põhisõnum” (e-Kirik, 03.12.2020)

1