Keeleteadlane Mart Rannut: rahvusvaheline õigus tunneb vaid kolme liiki vähemusi

Keeleteadlane Mart Rannut (Foto: Wikipedia)

“Kristlaste hääl peab üle kõige kostma, kui me räägime mõnest haavatavast rühmast siin Eestis. Aga me tegelikult seda ei kuule, sest meedias räägitakse hoopis mingisugustest muudest vähemustest,” ütles keeleteadlane Mart Rannut Pereraadio sarja Ühiskonnapeegel saates “Õigus olla kestlik rahvas”. Ühiskondlikus arutelus käibel olevad mõisted, nagu näiteks vähemused, abieluvõrdsus ja vihakõne on saanud endale läbi meedia uue sisu ja muutunud sellisena  mõistetamatuks.

Kui kuulata ja vaadata meediat, siis võib Mart Rannuti sõnul väga kergesti ära unustada, et kristlased on Eesti suurim vähemusrühm. Siinkohal lisas Rannut täpsustuse, milliste inimrühmade puhul on üldse kohane kasutada vähemuse mõistet, pidades silmas rahvusvahelisi inimõiguskriteeriumeid. Nimelt tuntakse tema sõnul ÜRO kontekstis vaid kolme liiki vähemusi: keelelised vähemused, etnilised vähemused ja usulised vähemused. Ta lisas, et on olemas ka OECD ülddefinitsioon, kus räägitakse vähemusrahvustest. Kõik muu käib Rannuti selgitusel igaühe individuaalsete õiguste alla, nt mittediskriminatsiooni printsiibi alla, s.o võrdsus seaduse ees, siia kuulub ka näiteks väljendusvabadus.

“Need kõik on individuaalsed vabadused, mitte vähemustele suunatud vabadused,” märkis Rannut ja tõi näiteks, et vastasel korral võiksime rääkida ka blondidest, vasakukäelistest või kasvõi alkohoolikutest kui vähemusest, kes hästi kõvasti häält tehes hakkaks endale teiste ees õigusi ja eeliseid taotlema.

Keeleteadlane analüüsis saates ka mõistet “vihakõne”, mis on tema hinnangul ebaõnnestunud termin. Seda näiteks seetõttu, et inimene võib tunda suurt naudingut, kui saab teise paika panna. Sõna “vaenukõne”sobib tema hinnangul sisu edasiandmiseks paremini ja selle näitena tõi ta välja Objektiivi peatoimetaja Varro Vooglaiu kiusamise ETVs, mida õigustati nalja tegemisega. Rannut leidis, et selle juhtumi lahendamine on jätnud meie õigussüsteemile pleki, sest on pretsedentitu ning rahvusvaheliste inimõigusnormidega vastuolus.

Mart Rannut tunnistas, et ei saa aru, millest abieluvõrdsuse puhul avalikus ruumis ikkagi räägitakse. “Meil kehtib mittediskrimineerimise printsiip – kõik on võrdsed seaduse ees, ka erisättumusega inimesed,” märkis ta. Riigi poolt tunnustatud etniliste, keeleliste ja usuliste vähemuste jaoks on olemas küll erimeetmed ÜRO kodaniku- ja poliitiliste õiguste  paragrahvis 27, kuid seda ei saa laiendada eri seksuaalse sättumusega inimestele. Võrdsus tähendab võrdset kohtlemist ja võrdseid võimalusi indiviidi tasandil kõigile. Sellele muutmine mõne rühma huvides oleks erisuse loomine. Rannut märkis, et arvuliselt on samasoolised pered marginaalne osa marginaalist, kuid meedia tõstab just seda osa kodanikest ebaproportsionaalselt esile.