Kes on vägivallatseja, kes ohver?

Velda Veia

”Ühiskonnas on väga lahterdatud, et ühed on head ja teised halvad, ühed on lööjad ja teised on ohvrid, kuid see ei ole päris nii,” ütleb EELK Perekeskuse psühholoog -nõustaja Velda Veia. Küsimusi perevägivalla teemal esitas EELK Konsistooriumi avalike suhete spetsialist Regina Hansen.

Millest tekivad probleemid perekonnas, sealhulgas vägivaldsed peresuhted?

Ole mees või naine – elu ei ole kerge. Meil on palju kohustusi, on olemas ühiskondlik ootus. Peab olema peavari, lapsed toidetud, töökoht – see kõik kuhjab pingeid ja teinekord inimesed lihtsalt ei pea sellele vastu.

Ühiskond kipub liigselt lahterdama, kes on head ja kes halvad, kes vägivallatsejad ja kes ohvrid, kuid psühholoogilise nõustajana võin kinnitada, et see pilt ei ole nii mustvalge. Vägivaldse käitumismustri ja peresuhete taga on ikka ja alati lapsepõlvetraumad, allasurutud emotsioonid ja abitus.

Kas vastab tõele, et viimasel ajal on suurenenud vägivaldsus just naiste seas?

See muutus on tõepoolest toimunud. Praegusel ajal on naine väga tihti perekonnapea koos kohustusega kõiki pereliikmeid ülal pidada: kes kasvatab üksi lapsi, kes hooldab oma vanemaid, kelle sissetulek on ainus perekonnas. Selline naine on nagu pillikeel pingul, tunneb abitust ja ühel hetkel võivad emotsioonid üle pea kasvada.

Tänavu oli meil Tartus esimene vägivalda kasutanud naiste rühm. Narvas alustab peagi tööd rühm 5-6 naisega. Vajadust oleks veelgi, kuid peame hindama ka enda jõudlust ja ressurssi.

Öeldakse, et vägivald kipub kanduma põlvest põlve. Millega seda seletada?

Ühiskond taunib vägivallatsejat, kuid paradoksaalsel kombel toetab karmi kasvatust. Toon üsna tüüpilise näite: mees, kel on olnud kodus karm kasvatus. Vanemad pole tal lapsena lubanud emotsioone näidata ega vastu hakata: ”mis sa virised!”, ”ole rõõmus!”, ”ära pilli!”. Kui ta on saanud täiskasvanuks ja tal on oma paarisuhe, siis surub ta samuti emotsioone maha, nii nagu lapsepõlves on pidanud tegema. Ta ei anna teada, kui ta tunneb end ebamugavalt. Kui naine ütleb (nagu naised ikka teevad): ”räägime asjad selgeks!”, siis mees ei oska talle vastata, ta on lapsena õppinud sellistel puhkudel tundma ebamugavust ja häbi. Ta lubab tulla teisel üle piiride ja siis käivitub nn ”roomaja aju” – hakkab tööle põgene, ründa-tardu mehhanism. Need kellel hakkab tööle ründa mehhanism- need ründavad, plahvatavad.

Seda kõike – ängi ja abitust – tunneb, kogeb omakorda laps. Tema silmad on nagu kaamerad, need salvestavad kõik. Aga seda ”linti”, kuidas probleeme arutada ja lahendada, ta endale ei saa. Kõik hakkab nõiaringina otsast peale, kui selle perega ei tegeleta.

Miks vägivalla ohvrid, enamasti naised, ebatervest suhtest ei välju? Mis neid takistab?

Ohver on passiivne sõna. Naised, kes taluvad vägivalda, ei oska tõmmata piire, ei ole õppinud ennast armastama/ei julge ennast armastada. Paraku on nii, et kui inimene ennast üldse ei armasta, siis ka lootus, et keegi teine tuleb teda armastama, on õhkõrn.

Enamasti küsitaksegi just seda, et miks naised vägivaldsest suhtest ei välju. Mul on hoopis küsimus, kuidas nad sinna ebatervesse suhtesse on üldse sattunud. Selleks on erinevaid põhjusi, aga ilmselt on mingil eluhetkel naisel olnud vaja domineerivat partnerit, kes võtaks vastutuse täielikult enda peale. Selline suhe pöördub väga sageli vägivaldseks. Ei pruugi olla küll füüsilist vägivalda, kuid vaimne vägivald on olemas.

Perekeskuses on olnud rühmad lähisuhtevägivalla alla kannatavatele naistele. Nende käigus on lagedale tulnud palju mõtlemapanevaid lugusid, kus naisele on mingil hetkel lausa meeldinud kaaslase vägivaldne käitumine.

Kõlab pentsikult, et vägivaldne suhe saab meeldida. Kas saab tuua näiteid?

Üks naine rääkis, et vanemad kohtlesid teda halvasti, kui ta oli noor täiskasvanu. Tema esimene elukaaslane oli allaheitlik ja temaga läks elu laiali. Mõlemad kannatasid naise vanemate domineerimise all. Seejärel kohtas naine meest, kes oli äärmiselt tugev, pani ta vanemad paika. Ja naine tunnistas, et talle see nii meeldis. See oli hea tunne – olla nagu valitsejanna selle mehe kõrval. Meie rühma tuli ta seepärast, et mees muutus tema suhtes vägivaldseks.

Üks noor naine rääkis rühmas loo, et ta sõitis koos elukaaslasega bussis, milles olid tagurpidi istmed. Seal istusid kaks teismelist poissi. Mees oli haaranud ühel poisil rinnust ja tõmmanud püsti, et paku naisele istet. Ja naine ütles, et talle see tol korral nii meeldis, ta tundis end tähtsana.

Tundub, et üks paariline toob inimeses ühed, teine paariline teised omadused välja. See võib tõesti olla lihtsalt halb periood elus, mil naine soovib enda kõrvale tugevat kaaslast. Aga tugeval on pagas kaasas. Naine, kes on iseseisev, ei haaku sellise mehega. Ta ei meeldi sellisele mehele ega vastupidi ka.

Kas on nii, et ”mida valusam vits, seda armsam laps” – või siiski mitte?

Laste karistamise teemal jaguneb ühiskond pooleks: ühed leiavad, et seda peaks tegema ja teised, et mitte mingil juhul. Minu juurde on saadetud prokuratuuri poolt emasid, kes on andud lapsele vitsa või teda muul moel karistanud ja küsinud, et pole ometi võimalik, et annad lapsele vitsa ja saabki kriminaalkorras karistada? Olen vastanud, et jah, ongi nii.

Koduvägivald, laste karistamine on põlvest põlve korduv käitumismudel. Kui nõustamistel liigume teemadega sügavuti ja ajas tagasi, siis on ikka nii, et ema karistas lapsi, vanaema valitses kogu suguvõsa… ja laps, kes seda kogeb, kannab selle häbi ja alanduse omakorda üle oma lapsele. Meie lähtume oma töös loomulikult sellest, et kui inimene vihastub ja läheb väga endast välja, siis on ta tegelikult abitu ja meie töö on talle pakkuda tuge. Vägivalla ahel tuleb katkestada.

Kas vägivaldseid peresid saab aidata? 

Kui äärmuslikud näited välja jätta, siis meie vägivalla rühmadesse tuleb tegelikult väga sümpaatseid inimesi. Ja ka peredes, kus kasutatakse vägivalda, ütlevad mees ja naine mõnikord, et armastavad teineteist. On näha, et sobivadki kokku. Sellisest paarist võib mõnikord asjagi saada, kui on keegi, kes nendega tegeleb.

Tallinnas lõpetas meil möödunud sügisel vägivalda kasutanud meeste rühm, aga huvitaval kombel mehed ei taha enam rühmast ära minna, meil on üleaja käijaid. Rühmas käimine annab tuge ja aitab rajal püsida, neist meestest on saanud teistele nagu kogemusnõustajad.

Teismeliste vanemate abitust näeme väga palju. Küllap on kõigil teismeliste vanematel olnud hetki, mil olukord hakkab kontrolli alt väjuma. Perel tuleb mingil hetkel seljad kokku panna. Kui üks vanem annab lapsele õigusi, mida teine heaks ei kiida, siis saab aidata pereterapeut. Kui koos rahulikult mõelda, mida edasi teha, siis saab hakkama ka.