Koguduse lugu: Tartu Pauluse kogudus

Õpetaja Kristjan Luhamets tutvustab Pereraadio saates “Koguduse lugu” seekord Tartu Pauluse koguduse lugu.

On päris suur ime, et Tartus on olemas Pauluse kirik, pealegi ehituslikult paremas olukorras kui kunagi varem. Juba kiriku esmakordsel sissepühitsemisel tunnistas koguduse õpetaja, et kui Esimese maailma hakul poleks ehitusega pihta hakatud, kui pisutki oleks viivitatud, siis poleks enam olnud julgust ega ka võimalust nii suure ettevõtmise jaoks. Ent seegi samm eeldas koguduse olemasolu, mille sünd omakorda oli paljude asjaolude täiusliku kokkusattumise ülimalt ebatõenäoline tulemus. Me ütleme selle kohta: Jumala ime. 

Oma esimese jumalateenistuse pidas Tartu Pauluse kogudus 1910. aasta septembris Maarja kirikus. Taas lahutati Tartu Maarja kihelkonnakogudusest linna elama asunud eestlased. Seega sai Tartu pärast Peetri kogudust juba teise eesti linnakoguduse. 

Esimeseks õpetaja Arnold Habicht pärines pika ajalooga Tori köstrite perekonnast. Enne usuteadust oli ta õppinud Riia Polütehnilises Instituudis ehitust. Selleski oli jumalik ettenägelikkus, sest Pauluse kiriku ehitamisest saigi selle mehe elutöö. 

Tartu Pauluse kiriku projekteeris soome arhitekt Eliel Saarinen, kes sai hiljem Ameerikas üle maailma kuulsaks. Eestis ei ole palju tema töid. Tallinnas on Saarineni maja. Tartus on Saarineni kirik. Euroopa ainus Eliel Saarineni projekteeritud, valmis ehitatud ja tänaseni säilinud kirik. Eesti ainus juugendstiili tunnustega kirik. Esimene pühakoda Eestis, kus kirik ja koguduse tööruumid on ühe katuse all. Nii on tal Eesti arhitektuuriloos oluline koht ja silmapaistev koht ka maailma arhitektuuriloos. 

Inimlikust vaatenurgast ei olnud halvemat aega ehitamiseks. Esimese maailmasõja ajal nappis töökäsi nappis, sest mehed olid rindel. Samal ajal kui kiriku ehituseks koguti annetusi, valitses linnas valitses leivapuudus. Oli neidki, kes ehitajaid hurjutasid, sest rinne ju lähenes. 1917. aasta oktoobri esimesel pühapäeval, seega mõni nädal enne oktoobripööret pühitseti Pauluse kirik sisse. Siseviimistlus oli veel tegemata, aga katus oli peal ja uksed-aknad ees. Üks tiibhoone ehitati 15 aastat hiljem, teine on siiani ehitamata. 

Kui sõjaajad mööda said, viidi lõpule kiriku sisemised tööd. Ehitati rõdud ja krohviti seinad. Kirikusse pandi keskküte ja elekter, torni Tartumaa suurimad kellad ning altarimaali asemel telliti Amandus Adamsonilt 3,5 meetri kõrgune Carrara marmorist skulptuur „Tulge minu juurde kõik, kes olete vaevatud ja koormatud, ja mina annan teile hingamise.“ Skulptuurigrupi keskel seisis Kristus. Tema vasakul käel põlvitas Jeeriko pime ning paremal Maarja-Magdaleena. 

1933. aastal läks Arnold Habicht Saksamaale ning Tartu Pauluse kogudus valis oma uueks õpetajaks noore saarlase Harri Haameri. Oleks ehk valinud senise abiõpetaja Artur Võõbuse, aga viimane oli üks aasta noorem ning ning jäi allapoole seda piiri, mida seadus nõudis koguduse õpetaja kandidaadilt. Aasta hiljem jagati kogudus kaheks pihtkonnaks, kummalgi oma õpetaja. Nii sai Võõbus võrdseks Haameri kõrval. Probleeme see muidugi ei lahendanud, pigem sünnitas juurde.

Artur Võõbus oli soliidne härrasmees, hilisem Chicago ülikooli professor, maailma tuntuim eesti päritolu teoloog. Harri Haamer seevastu aga rahvamees ja skaudijuht. Armastas käia põlvpükstes, endal jalad pikad kui adrakured. Just nii toona ajalehes kirjutati. Matusele sõitis Harri mootorrattaga. Heitis talaari külgkorvi ja brrr… See kogudusele ei meeldinud. Öeldi, et õpetajahärra läheb voorimehega. Edaspidi sõitis Harri Haamer jalgrattaga. 

’30. aastad kujunesid õnnistusrohkeks ajaks. Tolleaegsest külvist lõikab Tartu Pauluse kogudus vilja senimaani. Küllap andis see jõudu ka raskustest läbiminemiseks. 

25. augustil 1944 sakslased taandusid ja venelased tungisid peale – Pauluse kirikust jäid järele suitsevad müürid. Artur Võõbus oli põgenenud Läände, õpetaja Haamer asus kohe kirikut taastama. 1946. aastal võeti kasutusele taastatud tiibhoone. Seni leidis kogudus peavarju esmalt Ülikooli ning seejärel Aleksandri õigeusu kirikus. Raskel ajal ulatas kogudus abikäe ka teistele – õpetaja Haamer teenis mõnda aega paralleelselt ka Tartu metodisti kogudust, kus oma pastor puudus. 

Vaatamata keelule jätkas Harri Haamer noortetööd. Kui tellingud hakkasid üle kiriku müüride paistma, arreteeriti õpetaja Haamer ning saadeti Siberi vangilaagrisse. 

1950. aastal otsustas Tartu linna täitevkomitee jääda eitavale seisukohale kiriku varemete taastamise osas. Linn oli varemeid täis ja vaja otsustada, mida säilitada, mis lammutada. Kuid seegi töö oli suur ja kõike korraga ei jõutud. Nii seisid Pauluse kiriku varemed kuni 1957. aastal tuli korraga ehitusluba. Muidugi tuli see paljude palvete tagajärjel. 

Paraku ehitusmaterjali selleks ajaks enam ei olnud. Vähemasti mitte kiriku jaoks. Siis vahetasid kaks kirikuõpetajat oma kohad: Arnold Võsu läks Tartust Lüganusele ja Johannes Selliov tuli Lüganuselt Tartusse. Selliov oli Lüganuse kiriku juba taastanud. Ta ei hakanudki Tartust materjali otsima, vaid tal olid sõbrad Virumaal. Enne, kui Tartus jõuti talle takistusi teha, oli materjal Virumaalt juba kohal. 

Palju tööd tegid koguduse liikmed talgute korras, õhtuti ja nädalavahetustel. Insener Hugo Oengo projekteeris katusekonstruktsioonid ega võtnud selle eest tasu. Hiljem ülendati Oengo Eesti Metodisti Kiriku superintendendiks. 

3. juulil 1966 pühitses peapiiskop Jaan Kiivit seenior taastatud Pauluse kiriku sisse. Kuid enne veel kui oodatud päev kätte jõudis, tuli nõudmine, et kirik tuleb poolitada vaheseinaga. Kuna vahesein tuli ise ehitada, tegid koguduse mehed selle mitte sirge, vaid altariapsiidi meenutava kumerusega. Pahandati küll, aga keegi ümber tegema ei hakanud. Kiriku suuremasse ossa vaheseina taga paigutati rahvamuuseumi ladu. Tiibhoone võeti ära ja anti Spordimuuseumi kasutada.

Uuel ärkamisajal teenis kogudust praost Harald Tammur. Ta oli olnud viimane, kes nägi Jaan Tõnissoni enne arreteerimist. Muide, kui loodi Eesti vaba rahvakirik, siis esimesel kirikukongressil 1917 osales Jaan Tõnisson just Pauluse koguduse ilmiksaadikuna. Tammur oli ka üks kolmest mehest, kes peitsid ära esimese sini-must-valge lipu. Vangistuses oli Tammur nii sakslaste kui venelaste käes, oli ka surma mõistetud, kuid Jumalal olid teised plaanid. Ustavalt teenis Harald Tammur kirikut läbi nõukogude aja ning võis 1997. aasta jaanuaris tööjärje Pauluse koguduses Joel Luhametsale üle anda. 

Selleks ajaks olid varad tagastatud ja rendilepingud sõlmitud. Kui lepingud lõppesid ja muuseumid kirikust välja kolisid, algasid ettevalmistused suuremaks ehitustööks. Seni oli tehtud mitu sisemist remonti ja taastatud tornikiiver, kuid hiigelsuur töö algas siis, kui selleks leiti vahendid Euroopa Liidu turismimeetmest. Otsustaval hetkel oli Eesti Vabariigi valitsuses korraga viis ministrit, sh peaminister Tartu Pauluse koguduse liikmete seast. Ent Jumala vägi on siiski mõõtmatult suurem kui ükski inimlik jõud. Isegi riigijuhid ei saa teha mitte midagi, kui Jumal oma võimalusi ei ava. Kui tagasilöögid jälle võiduks pöördusid, oli kogudusel selge, keda tuleb tänada. 12. septembril 2015. aastal pühitses peapiiskop Urmas Viilma sisse taastatud Pauluse kiriku, sh Lõuna-Eesti suurima oreli, mille sakslased ehitasid, ja soome kunstnik Kuutti Lavoneni maalidega tiibaltari. Samal õhtul kanti kirikus ette Rudolf Tobiase suurejooneline oratoorium „Joonase lähetamine“. 

Tartu Pauluse kirik tunnistati parimaks renoveeritud muinsuskaitsealuseks hooneks, Lõuna-Eesti parimaks turismiobjektiks. Pauluse kiriku renoveerimine oli aasta kultuuriteo nominent, Tartu linna aasta teo nominent, Soome arhitektuuripreemia üks neljast nominendist, Eesti arhitektuuriauhinna grand prix võitja ning projektijuht Peeter Voovere pärjati Aasta ehitaja tiitliga. 

Ehituse käigus paigaldati kirikusse kaasaegne heli- ja videotehnika, kiriku alla ehitati krüpt ja kolumbaarium ehk tuhaurnide matmispaik, renoveeriti ka supiköögi ja Pauluse raamatupoe ruumid ning tiibhoone kolmandal korrusel avati kristlik laste päevahoid. 

Heli- ja videoülekandeid Tartu Pauluse jumalateenistustest on igal pühapäeval võimalik kuulata Pereraadiost ning vaadata Facebooki ja Youtube’i vahendusel.

“Koguduse lugu” on õp Kristjan Luhametsa autorisaade, mis on Pereraadio eetris neljapäeviti kell 10.45; 17.15 ja 23.15.
Saateid saab järelkuulata ka aadressil www.pereraadio.ee.