Nelipühade ajal räägiti kristliku veebiportaali Meie Kirik vestlussaates «Räägime kirikust» Jumala Püha Vaimu ja kiriku vahekorrast ning Püha Vaimu tööst nii kirikus kui igas üksikus kristlases. Saates kõnelesid Meie Kiriku peatoimetaja Veiko Vihuri ja toimetuse liige Enn Auksmann nelipühast lähtuvalt.

Vaimulikud võtsid selgitada, miks loetakse kristliku kiriku sünnipäevaks just nelipühi. Võiks ju kiriku sünnipäevaks oma sümboolse tähenduse poolest pidada mitmeid sündmusi. Näiteks Suure Neljapäeva õhtut, mil Kristus seadis sisse armulaua sakramendi. Kiriku sünnipäevaks on võimalik lugeda ka Suurt Reedet, mil Kristuse ihu ristil odaga läbi torgati ja sellest voolas vett ja verd, mille kaudu ka kogudus Kristusesse ristitakse. Nelipühade sündmused on siiski kõige paremini võrreldavad hetkega, mil inimene siia maailma tuleb ja ilmavalgust näeb. See oli päev, mil apostel Peetrus pidas oma avaliku jutluse, mille tulemusena liideti kogudusega üle 3000 inimese. Sestpeale kuulutati jumalasõna kõigile ja kirikust sai avalik institutsioon.

Piiblis kirjeldatud Püha Vaimu tulemine apostlite peale tuleleegi kujul võis olla kummaline vaatepilt. Mõnikord oodataksegi Püha Vaimu ilmnemiseks mingeid ebatavalisi sündmusi, kuid eriti luteri kiriku õpetus ütleb, et Jumal annab oma Püha Vaimu sõna ja sakramentide kaudu. See omakorda tähendab, et puhas individualistlik lähenemine on kristlaseks olemise puhul välistatud. Ei saa olla nii, et inimene ise otsustab, et temast saab kristlane, sest tal on usk. Kristlaseks hakkamise idee peale ta ise ega mõistuse järgi tulla ei saa. Kristlased on kokku liidetud Püha Vaimu läbi, igaühes elav vaim on ka kiriku vaim. Kui keegi tahab olla tema ise, siis on ta nagu ihust väljalõigatud liige, kes võib ise arvata, et ta elab, aga tegelikult ta sureb.

Vahel avaldatakse kahtlust, et institutsioonidel, liturgial ja rituaalidel pole Püha Vaimu ilmutusega suuremat seost, need tunduvad kõrvaltvaatajaile olevat midagi kummalist ja usuelu mõistes ka kõrvalist. See on aga ekslik arusaam, ütlevad õpetajad Auksmann ja Vihuri. Traditsioon ja sellele lisanduvad sakramendid, välised armuvahendid on seotud Püha Algusega õhtusöömaajal. Kristus on sidunud igavesse ellu minemise just nimelt armulaua sakramendiga, mida pole võimalik ise teha ega ellu kutsuda. Kuigi Jumal saab patte andeks anda või kinnitada, kuidas ta iganes tahab, on ta selle sakramentide jagamise kaudu siiski sidunud kiriku institutsiooni ja hierarhiaga.

Kuidas siiski aidata mõista Püha Vaimu ligiolekut, kus inimene tunneb, et kiriklikud talitused on pelgalt kombetäitmine ja ta ei taju kõigis neis rituaalides Jumala ligiolekut?

Püha Vaimu kirjeldades võib loomulikult meenutada Iisraeli rahva kogemust, kellele Jumal ilmutas end vägevate väeilmingute kaudu. Selle peale langevad alati rahvahulgad kohkunult maha. Selle kõrval tasub aga meelde tuletada ka prohvet Eelija kogemust, kellele Jumal ilmutas end vaikses tasases sosinas ja ütles, et ära karda. Vapustavate väliste elamuste puhul on oht, et inimene näebki vaid seda ja oma usus keskendub vaid iseenda kogemusele. Enn Auskmann ütleb, et ei tahaks sugugi halvustada väliseid vagadusvorme, aga kõige juures tuleb pidada silmas, kes on usu keskpunkt – Kristus. Püha Vaimu tegutsemine on usu kasvatamine ja suunamine imetlevas alandlikkuses enda ülesehitamiseks. See tähendab, et ma saan aina rohkem vabaks sellest, mis paneb Kristuse minu eest kannatama. Vaikne alandlikkus kasvab seeläbi tänuks ja hõiskamiseks.