Marko Tiitus: ärgem jätkem end ilma õpetajast

„Idamaine tarkus ütleb, et õpetaja ilmub siis, kui õpilane on valmis. Vaimsete õpetajate äratundmine ja nende õpetuse vastuvõtmine on niisiis meie endi häälestuse küsimus,“ kirjutab ajakirja Kirik ja Teoloogia värskes numbris haridusassessor, Viljandi Jaani koguduse õpetaja ja Viljandi praostkonna praost Marko Tiitus. Tema kirjutis sai tõuke hiljutisest Vikerraadio hommikumõtisklusest, milles õpetajate rollist inimese eluteel rääkis Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kiriku liige, näitleja ja lavastaja Indrek Sammul.

„Sünnist surmani ümbritsevad meid õpetajad, kelle abil omandame eluks vajalikke teadmisi, oskusi ja hoiakuid,“ tõdeb Tiitus. „Esimestel eluaastatel õpetavad ema ja isa meid tassist jooma ning lusikaga putru sööma, jalgrattal tasakaalu hoidma ja tuulelohet lennutama. Kuid nad õpetavad meile ka elu salapärast ja tundmatut poolt – tähistaevasse vaatama, jõuluvana ootama ja õhtupalvet lugema.“ Igaüks mäletab ka oma esimest kooliõpetajat, kes õpetas lisaks koolitarkusele ka oma sõna pidama, nõrgemat märkama ja eksijale andeks andma.

Marko Tiitus jätkab, et mida aeg edasi, seda enam kitsendame oma haridusteel fookust ja muutume spetsialistideks kindlates valdkondades, kus võime mingil hetkel tunda end kõikteadjatena. Ning siis jõuabki taas kord kätte aeg, kus vajame õpetajaid. „Vajame taas õpetajat või õpetajaid, mitte enam aga niivõrd selleks, et lihvida oma inglise keele hääldust, mõista kvantfüüsikat või vähirakkude tekkepõhjusi inimorganismis, vaid selleks, et mõista ja mõtestada seda, mida me teeme ja kes me oleme.“

 „Vaimne teejuht ei pea ilmtingimata olema preester või kirikuõpetaja, terapeut või professor. Alati ei pea tegemist olema isegi vanema ja kogenuma sõbra või kolleegiga. Kui me vaid oskame ja tahame, siis võime õppida ka oma lastelt ja lastelastelt, õpilastelt või isegi lemmikloomadelt.

Marko Tiitus koos oma õpetajatega (Marko Tiituse Facebooki leht)

Marko Tiitus jätkab, et mida aeg edasi, seda enam kitsendame oma haridusteel fookust ja muutume spetsialistideks kindlates valdkondades, kus võime mingil hetkel tunda end kõikteadjatena. Ning siis jõuabki taas kord kätte aeg, kus vajame õpetajaid. „Vajame taas õpetajat või õpetajaid, mitte enam aga niivõrd selleks, et lihvida oma inglise keele hääldust, mõista kvantfüüsikat või vähirakkude tekkepõhjusi inimorganismis, vaid selleks, et mõista ja mõtestada seda, mida me teeme ja kes me oleme.“

Tiitus lisab, et eelöeldu ei vähenda mingil kombel nende inimeste osatähtsust, kelle ettevalmistus, kutsumus ja missioon on tegeleda õpetamisega teadlikult, pidevalt ja süsteemselt, olgu siis haridusasutustes, peredes või kirikus. „Koroonaviiruse levikust tingitud piirangud ja tavaõppe asendamine distantsõppega on meile näidanud, et ilma koolimajata võib vähemasti mõne aja läbi saada, ilma õpetajata aga mitte.“

Loe artiklit ajakirja Kirik ja Teoloogia 04. septembri numbrist