Tänasel kirikukogu istungjärgul tegi peapiiskop Urmas Viilma traditsioonilise ettekande „Olukorrast kirikus“, kus rääkis kiriku tegevust mõjutanud pandeemiast ning kiriku, vaimuliku ja koguduseliikme rollist muutuvas ajas. Kirikupea tõi välja, et Eesti religioonistatistika on nii Euroopas kui ka maailmas anomaalne. Isemõtlejad eestlased on tema hinnangul loomu poolest luterlik, kuid samas haridusliku erivajadusega rahvas.

„See, milliseks kujuneb 2020. aasta, ei näinud ette eelmisel aastal samal ajal meist keegi. Koroonaviiruse haiguse COVID-19 pandeemiline levik üle maailma nõnda, et halvas meie tavapärase elu tänaseni, on muutnud mitte ainult meie olevikku, vaid ka tulevikku. Elu pärast koroonaviirusega toimetulekut saab olema sootuks teistsugune kui enne seda. Nõnda on ka mööduv aasta koroonaviiruseset tingitult meeldejääv,“ ütles peapiiskop.

Urmas Viilma tõdes, et kui tavaliselt räägitakse aasta jooksul toimunud olulisematest sündmustest, siis 2020. aastal saab rääkida kõikidest nendest rohkem või vähem olulistest sündmustest, mis jäid toimumata. Samas saab meenutada neid sündmusi ja üritusi, mis leidsid aset tänu infotehnoloogilistele võimalustele, nagu ka EELK ajaloo esimene e-Kirikukogu.

Peapiiskop Viilma tegi lühikese kokkuvõtte 13. märtsil alanud „koroona kirikuaastast“ ja kirikupühadest selle tingimustes. Kõige kummalisem, kuid omal kombel sümboolne oli tema sõnul sel kevadel veeta paastuaeg ja vaikse nädala pühad, suur neljapäev ja suur reede, nagu ka ülestõusmispüha, arvuti või teleriekraanilt jumalateenistusi jälgides. Ülestõusmissõnum tühja haua kohta tühjadest kirikutest kõlas eriti tähendusrikkalt.

„Teadmine, et Kristus on elav ning teda ei piira hauakoopa süngus ega surmavald, andis kevadiste suurpühade ajal kindluse, et takistatud ei ole ka ülestõusnud Kristuse jõudmine eriolukorra tingimustes sunnitult koduseinte vahele suletud inimeste juurde,“ ütles ta.

Peapiiskop tuletas meelde, et viirus, millega silmitsi seisame, ei ole midagi uut siin päikese all: „Ajalugu on täis rahutusi, sõdu, vägivallaakte, aga ka suuri epideemiaid, mis on muutunud pandeemilisteks. Iga sõda saab kord otsa, igale rahutusele järgneb rahuaeg ja lõpuks vaibuvad ka kõik epideemiad. Eriti kui valmib vaktsiin, mis jõuab kriitilise osani maakera elanikkonnast, et lõpetada pandeemia.” Ta tõdes samas, et praegu viitab kõik sellele, et kevadel alanud koroonaviirusest tingitud ootusaeg ei lõppe sel aastal jõuludega, vaid kestab edasi ja pole sugugi välistatud, et me jõule harjumuspärasel viisil sel aastal tähistada ei saagi.

„Samas, Jeesuslapse sündimine sünnikoopas, ainult oma pereringis, eemal tunglevast ja käratsevast rahvahulgast – kas sellised polnud ka esimesed jõulud Petlemmas? Jõululapse sünd oma vanematele koobaslaudas, mille tunnistajateks olid esimeste pealtnägijatena vaid inglid ja mõned karjased, on omal kombel sama tähenduslik kui oli tühja haua sõnum ülestõusmispüha hommiku inimtühjades kirikutes käesoleva aasta koroonakevadel,“ leidis kirikupea ja lisas, et hoolika ja tähelepaneliku käitumise puhul on siiski võimalus ka tavapärasteks jõuludeks.

Aasta eest toimunud kirikukogul said esimesed põhikirja ja kirikuseadustiku sätted toetuse ja hakkasid kehtima alates 1. novembrist käesoleval aastal. Parandusettepanekud andsid juurde uue liturgilise värvi – sinise – ja korrigeerisid vaimulike ametiaja pikkust riikliku pensionini ja sealt edasi vastavalt vaimuliku ülema ettepanekule ja vastava otsustuskogu otsusele.

Viimasel kirikukogul sai toetuse vaid väike osa kirikuvalituse poolt esitatud ning õigusreformikomisjoni ja õiguskomisjoni poolt heakskiidetud ettepanekutest. Ülejäänud ettepanekute vastuvõtmiseks jäi puudu mõni hääl põhikirja muutmiseks vajalikust 2/3 kirikukogu liikmete hulgast. Nõnda said kõik vastuvõtmata jäänud eelnõud kirikuvalitsuse poolt tagasi võetud. Tagasi ei saanud pöörata enam aga neid otsuseid, mis olid leidnud juba kirikukogu toetuse. Viilma leidis, et see oli vajalik õppetund: peab rohkem selgitama, põhjendama, üksteist kuulama ja mõista püüdma. Samuti ei tohi astuda edasi suuremate sammudega, kui suudetakse sammu pidada. Peapiiskop lubas, et teekond vajalike muudatusteni jätkub kõigile jõukohasema rütmiga ja põhikirja ning kirikuseadustiku ettepanekuid hakatakse „haukama suutäite kaupa“. Tänasel kirikukogul on selleks „suutäieks“ muudatusettepanekud, mis on seotud eesolevate koguduste juhtorganite valimistega. Uute sätete eesmärk on muuta elu kergemaks, otsused ja protsessid selgemaks, vähendada muuhulgas bürokraatiat ja ülereguleerimist. Samuti on plaanis muuta hõlpsamaks aruandlusega seotud küsimused.

Seekordse e-Kirikukogu õnnestumisel videokonverentsina on võimalik liikuda õigusreformiga edasi oluliselt kiiremini, kui kirikukogu selleks heakskiidu annab, oli peapiiskop optimistlik. „On ju mõeldav pidada uuel aastal rohkem paari-kolmetunniseid e-Kirikukogu istungjärke selleks, et põhikirja ja kirikuseadustiku parandusettepanekuid, eriti neid, mis liialt kirgi ei küta, operatiivselt läbi hääletada ja vastu võtta.“

Infotehnoloogia areng tuleb pöörata kirikutöö kasuks, avaldas Urmas Viilma veendumust. „Peale kasvab kümne aastaga uus vanemaealine liikmeskond, kelle jaoks ühismeedia, veebiajalehed, veebitelevisioon ja kõik sellega kaasnev on niisama loomulik kui oli üle-eelmisele põlvkonnale kettaga telefon, eelmisele põlvkonnale nuppudega telefon või on praegusele põlvkonnale nutiseadmed.“

Eestlaste religioonitunnetuse kohta avaldas Urmas Viilma arvamust: „Kuna eestlased on oma loomult isemõtlejad, on nad oma loomult luterlased. Seepärast ei nimeta eestlased ennast naljalt luterlaseks. Pole ju mõtet eraldi rõhutada midagi sellist, mis on niigi ilmne. Luterlus on eestlastes lahustunud. Häda on selles, et inimesed hakkavad seda unustama, kui me seda neile meelde ei tuleta. Selles osas on eestlased justkui usuliselt HEV (haridusliku erivajadusega) rahvas.“

Peapiiskop rääkis ka väidetavast eestlase usukaugusest: „Sekularism tundub Eestist vaadates ülemaailmne normaalsus, mida kinnitab ka mõne meie poliitiku, riigiametniku või avaliku elu tegelase kuvand ja jutt. Tegelikkus on sootuks teine – sekulaarsus maalimavaatena ei ole globaalne reaalsus. Eestis, nagu mitmel pool mujal läänemaailmas võib Jumal olla surutud pildi nurka või pildilt välja. Kuid suuremas osas maailmast on hoopis tegemist religioossete maailmavaadete, või piltlikult väljendades, jumalate võitlusega ja omavahelise konkurentsiga. Sekularismi ja jumalatust sellel võitlusväljal üldse ei esine.“

Kirikupea sõnul selle üle, kas Jumal või jumalad on olemas või mitte, suur osa inimkonnast ei arutle. „Selline küsimusepüstitus on globaalses mõõtmes lokaalselt eestispetsiifiline. Maailma religioonide statistikas me oma defineerimata religioossusega silma ei paista. Enamus inimesi ei ole aga Eestis tegelikult uskmatud, vaid nad lihtsalt ei oska defineerida, mida nad täpselt usuvad. Seepärast ei saa seda ka statistiliselt mõõtes võrrelda väga teiste riikide tulemustega. Eesti religioonialane statistika on maailma ja Euroopa kontekstis anomaalne. Seda tuleb eraldi selgitada.“

„Kuidas saab aga üks vaimulik hingekarjasena kuulutada jumalasõna ja teenida oma karja olukorras, kus kari ei ole piiratud karjamaal, vaid käitub vabapidamisega karjana?“ küsis peapiiskop. „Me elame Eestis, tegelikult ka mujal Euroopas, olukorras, kus inimesed ei oska või neile ei meeldi enam kuuluda liikmelisuse kaudu kogudustesse. Euroopas ei ole ühtegi kirikut, mille liikmeskond kasvaks, sealhulgas ka kõige avatumate ja liberaalsemate vaadetega kirikute hulgas. Ja see ei ole kirikute süü. See on kogu lääneliku ühiskonna paradigma muutus. Hoolimata sellest, et inimesed kirikusse enam ei kuulu, tunnistatavad nad enda kuuluvat kristlikku, katoliiklikku-ortodoksesse, või Eesti kontekstis, luterlikku-protestantlikku kultuuriruumi.“ Kui mujal Euroopas on kirikusse kuulumise inerts pisut tugevam, siis meil on see inerts nõukogudeaegse kultuurikatkestuse tõttu täiesti kadunud. Enam ei kuuluta kirikusse traditsiooni pärast, vaid on tekkimas kirikusse mittekuulumise traditsioon, mille juurde kuulub siiski teatud kiriku oma kodukirikuks pidamine, teatud kirikuõpetaja oma õpetajaks pidamine, samuti teatud kirikupühade ja -tavade loomulik järgimine.

See sunnib Viilma sõnul mugavustsoonist välja tulema: kõik vaimulikud peavad tajuma, et nende kantsel ei asu enam püsivalt kihelkonnakirikus. Kantsel on igal pool seal, kus on inimesed. „Uue ajastu kirikutöö tähendab inimese holistilist ehk kõikehõlmavat teenimist sõna ja sakramendiga. Säilitades sakramendile koha kirikus seotuna vaimuliku ametiga, kuid ehitades kantsli teatud puhul kirikust välja, muuhulgas virtuaalmaailma,“ ütles ta. See tähendab ka vastupidise suunaga liikumist: kirikust saab omakorda kontserdisaal, kunstigalerii, sotsiaal- ja nõustamiskeskus või palju muudki.

„Me võikime seda nimetada evangeeliumi pihustamiseks ühiskonda ning kõiki kristlasi ühiskonda laiali pihustatud kristlaskonnaks, kus iga osake omab oma mõju ümbritsevale,“ ütles Viilma ja lisas, et lihtsustatult tähendab see oma elu teadvustatult ja avalikult kristliku eluna elamist. „Iga kristlane, loomulikult ka luterlane, peaks endale teadvustama, et tema kristlik usk ei ole enam ainult tema isiklik, intiimne ja varjatud salasuhe Jumalaga. See kooselu Jumalaga peab olema julgelt avalik ja nähtav osa inimese elust. Näen kõiki Eestimaa kristlasi, sealhulgas luterlasi meie tulevikuühiskonnas just sellises rollis. Me oleme kõik evangelistid ja preestrid oma igapäevaelus, ametites ja ka ühiskondlikes ülesannetes, üldpreesterluse põhimõttest lähtuvalt. Nõnda on kõik inimesed minu külas, vallas, spordiklubis või rahvatantsuringis jumalarahvas, keda teenida või siis veel Jumalata rahvas, kelle sekka Kristus meid on saatnud justkui lambaid huntide sekka (Lk 10:3)“.

Peapiiskop viitas oma ettekandes riigikontrolör Janar Holmi artiklile pealkirjaga „Elame juba kiiresti ääremaastuvas Eestis“ . Janar Holm räägib  artiklis murelikult avalikke teenuseid osutavate inimeste puudumisest. Viilma kommenteeris: kui inimesi ei jätku ka enam küladesse, isegi ajaloolistesse kihelkonna- või maakonnakeskustesse, on päris loomulik, et inimesi ei jätku ka kirikupinkidesse.

„Ma ei tea ühtegi konfessiooni Eestis, mis kasvaks jõudsalt maapiirkondades, kus asub 80% EELK kogudustest ja elab kõigest umbes veerand kogu Eesti elanikkonnast,“ tõdes ta ja analüüsis artiklis toodud statistikat kiriku vaatenurgast. Liikmeid kaotava kiriku võimalus on tema sõnul ilmikute, tavaliste kirikuliikmete usule ja kuulutustööle ärkamine.Luteri kiriku rikkus ja võimalus on omakorda olla rahvakirik omal maal ja oma rahva hulgas.

Peapiiskop peatus ka arutelul selle üle, kui palju ja millistes küsimustes peaks kiriku esindajad avalikkuses sõna võtma või ühiskondlikesse diskussioonidesse sisenema ja avaldas veendumust, et kirikul õigus ja kohustus ühiskonnaelus kaasa rääkida, sest kirik on oma liikmetega osa kodanikuühiskonnast. Samas tõdes ta, et täiesti eraldi tuleks läheneda küsimusele, kas kiriku sees on piisavalt vajadust, ruumi ja avarust aruteludeks ja diskussiooniks keerulistes küsimustes, millele ei saa anda vastuseid lihtsalt deklaratsioonide ja avaldustega. „Elame ja tegutseme ajastul, mil eetilis-moraalsed küsimused, milledest mõnede suhtes on kirikul kujundatud oma õpetuslikud seisukohad, kuid paljude üksikküsimuste kohta mitte, ja need vajavad hästi põhjendatud vastuseid,“ leidis ta, et siin ei saa probleeme lahendada kiirustades ja deklaratiivselt enda seisukohti fikseerides.

Omalt poolt on peapiiskop pöördunud vaimulike konverentsi juhatuse poole ettepanekuga lülitada just vaimulike konverentsi päevakorda temaatilised kuulamised ja arutelud erinevatel keerulistel, eetilistel, sageli ühiskonda ja ka kirikut lõhestavatel teemadel. Viilma loetles: „Nendeks küsimusteks võiks olla näiteks elu alguse, lõpu ja pühadusega seotud teemad; inimese jumalanäolisuse ja identiteediga seotud teemad või perekonna tähendus.“

Lõpetuseks ütles Urmas Viilma, et kristlaste endi suhtumisest, käitumisest, eneseväljendusest nii analoog- kui virtuaalmaailmas sõltub palju. „Me ei tohi unustada, et iga mõtteavalduse, olgu meeldiva või ebameeldiva taga on inimene. Isegi erakonda, riiki, ametkonda, kogukonda, kirikut esindav inimene on ligimene. Kui asume verbaalsesse võitlusse ei tohi me seda unustada, et ka sõna on tegu.“ Ta andis nõu kritiseerida teisi inimesi ainult tingimusel, et täpselt sama pikk aeg, mis kulub teise inimese vigadele osutamisele ja tema kritiseerimisele, kasutataks sellesama inimese eest palvetamisele.

Loe lisa:

• Peapiiskop Urmas Viilma ettekanne “Olukorrast kirikus”