Peapiiskop Urmas Viilma: tõekatedraali ehitades peame jälgima, et me ei heidaks kõrvale ühtki Kristuse hinnatud kivi

Peapiiskop Urmas Viilma

Täna, 31. oktoobril tähistab meie kirik koos teiste evangeelsete kirikutega reformatsiooni aastapäeva ehk usupuhastuspüha. Peapiiskop Urmas Viilma saatis sel puhul kogudustele ja vaimulikele karjasekirja, milles kirjutab: „Usupuhastuspüha meenutab meile üht haava kirikus, mis alles viis sajandit hiljem armistus, kui jõuti leppimise ja üksteisemõistmiseni tollastes peamistes tüliküsimustes.“ Ta jätkab: “Reformatsiooni sündmuste valguses peame ühiselt leidma vastuse, kuidas jõuda aktuaalsetes vastasseisudes lahenduste ja leppimisteni oluliselt varem kui poole millenniumiga. Lõhkumata sealjuures ühiskonda, lõhkumata kirikut, lõhkumata üksteist.“

Peapiiskop Viilma nendib, et viimase aja arvamusavaldustega ühiskonnas aktuaalsetel teemadel on kaasnenud emotsionaalset tulisust, teravaid väljaütlemisi, kahjuks ka inetusi ja verbaalseid isiklikke rünnakuid konkreetsete isikute või inimrühmade aadressil ja toob võrdluse: „Seni, kuni argumenteeritud arvamusteravikud on suunatud konkreetsetele vaidlusküsimustele, on suudetud säilitada üksteise suhtes väärikas ja lugupidav toon. Kui sõnateravust on kasutatud oponendi ründamiseks, tema arvamuse tühistamiseks, vähema venna või õe solvamiseks ja vääritute sõnadega sildistamiseks, on astutud üle piirist, mille Jeesus ligimesearmastuse käsku sõnastades seadis.“

Urmas Viilma meenutab, et sarnane vastasseis oli ühiskonnas ka sajandite eest usupuhastuse ajal: „Ägedaloomulise ja teravkeelse, samas vaheda mõistuse ja sügava usuga Martin Lutheri algatatud reformatsiooni saatis poole aastatuhande eest samuti enneolematu ja äge sõnasõda. Kõikjal levitati pamflette osapooli naeruvääristavate karikatuuride, aforismide ja anekdootidega. Pühakirja tõe üle võideldi nii ägedalt, et see võis ajuti muutuda asjaosalistele eluohtlikuks.“ Samas manitses käreda loomuga Martin Luther oma 1525. aasta läkituses Liivimaa kristlasi isalikult erimeelsusi lõpetama. Viimaseis on kristlaste seas nii välistes kui õpetuslikes küsimustes olnud apostlite päevist alates, nentis peapiiskop.

„Me kõik oleme suutelised tõe nimel kiskuma kuni vundamendini maha eelmiste põlvkondade rajatud hoone, heites kõrvale kivid, mis meie arvates sellesse ei sobi. Samal ajal oskame laduda kõrgeid müüre, et rajada taevani ulatuvat tõekatedraali,“ tõdes peapiiskop ja hoiatas: „Müüri ladudes peame aga arvestama võimalusega, et koos patustega jääb väljapoole müüri ka Jeesus. Sest kus mujal saaks olla Jeesus, kui mitte seal, kus on vaevatud ja koormatud, haiged ja patused, kes kõik vajavad Arsti ja Lunastajat.“

Lõpetuseks lausus peapiiskop Viilma: „Nõnda peame hoidma igavesti meeles, et Kristuse kirikut uuendades ei tohi me heita kõrvale ühtegi Kristuse enda poolt väärtuslikuks hinnatud kivi – ka kõige konarlikumat. Veel vähem on meil õigust üritada luua kirikule uut vundamenti, sest teist alust ei saa keegi rajada selle kõrvale, mis on juba olemas – see on Jeesus Kristus! (1Kr 3:11).“