„Ühel aastal oli meil sugulastega seente-teemaline suvelõpupidu. Vanaisa oli ainus, kes oli minuga nõus seenekostüümis sellele peole tulema. Tal oli peas barett, millele vanaema oli nööbid peale õmmelnud ja kaelas minu valge seelik nagu kärbseseene krae, meenutab 15-aastane Birgitta-Simi Viilma oma armsat vanaisa.

„Kõik minu vanavanemad on tänaseks jõudnud ajast igavikku. Vanaisa Johannes puhkab Kanadas ja teised Tallinna Rahumäe kalmistul. Kõigi nende lood on aga omal kombel tüüpilised paljude teiste eestlaste elusaatusele. Seal on palju traagikat, kuid samas tõuseb selle kõige valusa kõrval esile austus ja armastus oma isamaa, pere ja lähedaste vastu,“ lausub peapiiskop Urmas Viilma.

Tänasel Eesti Pensionäride Liidu korraldatud vanavanemate päeva üritusel Klooga kultuurikeskuses jagas peapiiskop Viilma oma tütre ja enda südamlikke meenutusi vanavanematest. Nii neist, kellega saab praegugi olla koos, neist, kes on lahkunud juba igavikku ja neistki, kellega seob ainult mälestuste mälestus.

ÜKS TÄNANE LAPSELAPS OMA VANAVANEMATEST

Me pole kunagi teinud ema ja isaga samu asju, mida tegin lapsena vanaema ja vanaisaga. Kui ma veel väike olin, olid vanaemal ja vanaisal nimed Ama ja Asa. Mulle õudselt meeldib tänaseni vanaema maja, sest seal on nii palju erinevaid ruume, konkusid ja nurgataguseid. Vanaema juures vannitoas on mul siiani ka oma väike nagi ja pisike rätik, mida vanaema kogu aeg peseb ja vahetab, kuigi ma olen juba suur (15-aastane) ja me ei ela ammu enam nendega koos. 

Mulle meeldib vanaema aed. Lapsena oli mul vanaema aias kasvuhoones üks pisikene nuga, mille vanaisa ära teritas. Sellega sain õunapuuoksi koorida, samal ajal kui vanema kasvuhoones toimetas. Kui me vanaema juures vaarikaid sõime, siis issi kunagi ei vaadanud, kas seal on usse, sest need maitsevad ikka nagu vaarikad, kuid vanaema ütles alati, et peab vaatama.

Vanaisa tegi mulle aeda kiige, millel on hästi pikk hoog. Ma pole kusagil nii pikkade hoobadega kiike näinud. Päris väiksena ma ei saanudki sellega ise hoogu teha, kuid nüüd on võimalik sellega kiikuda isegi rõduservani. See on nii äge!

Vanaema ja vanaisa juures ronin alati üle aia, kuigi seal on ka värav. Vanaema on mind noominud küll, kuid mitte kunagi pahandanud. Ühel aastal oli meil sugulastega seente-teemaline suvelõpupidu. Vanaisa oli ainus, kes oli minuga nõus seenekostüümis sellele peole tulema. Tal oli peas barett, millele vanaema oli nööbid peale õmmelnud ja kaelas minu valge seelik nagu kärbseseene krae. See oli nii naljakas ja lõbus.

Mulle meeldib see foto, kus ma olen koos vanaisaga tema töökojas. See foto on temast ilus mälestus. Teisest vanaisast ma kahjuks väga palju ei mäleta, sest ta jõudis enne ära surra, kui ma teda mäletada jõudsin. Õnneks on mul mõned koduvideod, kus ka teine vanaisa peal on.

Vanaema toit on alati kõige parem. Mulle meeldivad siiani vanaema pisikesed pannkoogid, kuigi ma ei suuda neid kunagi väga palju süüa. Väiksena tegime võidu, kes jõuab neid süüa kõige rohkem. Vanaema juures saab tähekese suppi, mida kunagi kodus ei saa. Hommikuks teeb ta mulle alati  nuudleid ja need on nii head. 

Kui olin väike, kuulasime vanaemaga grammofoniplaate. Eriti on mul meeles Valepunamütsikese plaat, mis oli mul täiesti peas. Vanaemal oli nii äge mängutuba, kus oli nii palju vanu mänguasju. Nüüd seda enam ei ole, kuid nüüd on tore, et selles toas on diivan ja koer Leksi saab sealt aknast välja vaadata.

Vanaemaga on nii tore mängida lauamänge ja kabet, vahel ka Uno kaardimängu. Vanaemaga me mängime ka hästi palju koroonat. Mulle nii meeldib see mäng, sest kellegi teisega me seda ei mängi. Vanaema on alati nii õnnelik ja elevust täis, kui ta seda mängib ja see on nii lõbus. Ta on nagu palju noorem siis.

Vanaemaga vaatasime duśiruumis ka diapositiive, sest seal oli pime. Mulle nii meeldisid need pildid isa lapsepõlvest ja nende perereisidest. 

Teise vanaemaga oli ka lapsena hästi tore mängida, sest temal ei olnud mänguasju ja ta korter on nii tilluke, et me saime mängida ainult rollimängu Katit ja Matit. Seda sai ainult temaga koos mängida, kui ma tema juures hoida olin või ta tuli meile mind hoidma. See oli täiesti teistmoodi põnev. 

Ükskord, kui mul oli kõrvapõletik ja ma olin vanaema süles, siis nende koer Tuksi hammustas mind varbast, sest ta oli kade. 

Vanaisaga oli lapsena tore koos multikaid vaadata, sest kellelgi teisel polnud aega. Me ei teinud muud, kui naersime koos, kui multikas oli naljakas. Ükskord sain koos vanaisaga minna katusele, kui vanaisa korstnat pühkis. Vanaema seisis all ja karjus kogu aeg, et ma üle serva ei kõõluks, alla ei kukuks ega haigeks ei jääks, sest ta kartis, et katusel on tuuline. Tegelikult oli seal kohutavalt palav, sest katus oli musta värvi ja päike paistis. Ma viskasin hoopis oma jope katuselt alla. 

Mida vanemaks ma saan, seda rohkem hakkab vanaema muretsemine mulle närvidele käima, sest mingil hetkel sain ma aru, et olen juba palju suurem, kui vanaema minuga suheldes arvab. Ta muretseb, kui ma lähen rattaga poodi, ja kui ma ei söö nii palju, kui ta arvab, et ma peaksin sööma, ja nii edasi. Vanema räägib hästi palju lugusid oma lapsepõlvest ja nooruspõlvest. Tänaseks hakkab see juba ära tüütama, sest ma olen neid lugusid nii palju kuulnud, kuid kui ma selle peale mõtlen, siis on see nii armas.

Vanavanemad elavadki oma elu nagu läbi lastelaste. Mulle on jäänud mulje, et isa võib ka olla natukene krutskit täis, kuid kohati on tunne, et vanaisad käituvad veel vabamalt ja lõbusamalt kui isad. Vanaemad on aga veelgi rohkem muretsevamad kui emad. Nad on nagu topeltemad, sest nad hoolivad nii väga. Nad kohati hakkavadki elamagi nagu läbi sinu. 

Mäletan seda, kui ma esimest korda ütlesin vanaemale, et ma teda armastan. Millegipärast häbenesin talle seda öelda ja kui ma siis seda lõpuks tegin, siis vist hakkasin isegi nutma. Tema aga kallistas mind selle peale kõvasti. Nüüd ma ütlen seda talle kogu aeg. 

ÜKS TÄNANE ISA OMA VANAVANEMATEST

Mul oli neli vanaisa ja kaks vanaema. Vanaisa Arturit ma ei tundnud, kuna minu vanaema ja vanaisa lahutasid veel enne, kui mu ema jõudis Arturit isana tundma hakata. See-eest sai hoopis Arved minu vanaemale abikaasaks, emale isaks ja mulle suurepäraseks vanaisaks. Arved oli tõeliselt muhe vanaisa veel 90-aastasenagi.

Noorena kuulus ta Eesti jalgpalli rahvusmeeskonda ja käis rahvusvahelistel matšidel Eesti eest mängimas. II maailmasõda tähendas mobilisatsiooni vene poolele ja teenimist autojuhina läbi sõja. Mäletan, kuidas ta rääkis Tehumardi lahingust ja meeletust surmahirmust, mis oli selle lahingu kõige meeldejäävam mälestus. Autojuhina teenis ta perele leiba kuni oma 70. sünnipäevani, mil pidi jääma koju, et liigesehaiget vanaema Ilset aidata. Vanaisa Arved oli suurepärase huumorimeelega ja suure ning sooja südamega. Ei mäleta, et ta oleks kunagi kurtnud või virisenud. Isegi siis, kui gangreen talt jala viis. Muhe muie näol, sai ta ka unepealt kutse igavikku.

Arveti kaasa, minu emaema Ilse pühendas ennast kogu oma elu perele. Noorena töötas ta Viru-Jaagupis hilisema peapiiskopi Jaan Kiivit seeniori koduabilisena ning meenutas, kuidas ta hilisemat peapiiskop Jaan Kiivit juuniori hoidma pidi. Vanaema Ilse oli see, kes meie suguvõsas jõulude traditsiooni elus hoidmise eest hoolitses ning vanu jõululaule laulis. Vanaema Ilse oli super muretseja. Aktuaalse Kaamera uudised põhjustasid alati pisaraid, sest seal räägiti katastroofidest, nälgivatest lastest, allakukkunud lennukitest ja sõdadest. Sellele lisaks muretses ta kõigi oma laste ja lastelaste pärast. Me kõik mahtusine tema südamesse. Mul on meeles tema liigestepõletikust kõveraks moondunud sõrmedega käed, millega ta siiski hellalt pai tegi.

Isaisa Johannest ei ole ma kunagi kohanud. Eesti lendurina mobiliseeriti ta sõja tulles Saksa lennuväkke. Koos lahkuvate vägedega pidi ka tema Eestist taganema. Enne lõplikku lahkumist tegi ta viimase madallennu üle kodutalu Sauel, kus minu isa kaheaastase poisina suurest hirmust lennuki eest käia alla peitu pages. See oligi minu isa viimane lapsepõlvemälestus oma isast.

Vanaisa Johannes tunnistati sõjas kadunuks ning abielu vanaema Estriga kehtetuks. Umbes 20 aastat hiljem saadi Punase Risti kaudu teada, et vanaisa Johannes jõudis pärast Saksamaa põgenikelaagrit Kanadasse, kus lõi uue pere. Isa käis oma isal pärast mitmekordseid taotlusi Kanadas külas 1973. aastal, kui minu ema mind ootas. See oli viimane kord, kui minu isa oma isaga kohtus. Minu kõige lähem kontakt vanaisa Johannesega oli, kui oma perega Kanadas tema haual palvetasin. 

Vanaema Ester elas üle Tallinna pommitamise ja kõneles sellest vaid sosinal, pisar silmanurgas. Pärast abikaasa, vanaisa Johannese kadumist jäi ta minu isaga üksi. Siiski kohtus ta Helmutiga, kellega lõi uue pere. Ester oli haritud linnaproua. Ta tegeles väga peene käsitööga, oli lausa käsitööringide juhendaja ja tema käsitöövaibad ja tikandpildid kaunistasid näituseid. Kui mind pühitseti vaimulikuks, valmistas ta mulle kõigis liturgilistes värvides stoolad, milliseid ei ole kellelgi teisel. Minu leeripäevaks kinkis ta mulle väikse isetehtud nahkkarbi sees kuldsõrmuse – enda ja vanaisa Johannese kokku sulatatud laulatussõrmuse. Täna on need sõrmused taas lahti sulatatutena minu ja abikaasa Egle sõrmes. Vanaema Estri kodukogudus oli Tallinna Jaani kogudus, mistõttu sai just see kirik minu ristimis- ja leerikirikuks.

Vanaisa Helmut, kellega vanaema Ester pärast vanaisa Johannese kadumist abiellus, oli samuti Saksa sõjaväest läbi käinud ja sõjas isegi haavata saanud. Tema hoiakus oli kuni surmani midagi saksapäraselt härrasmehelikku. Mäletan, kuidas perepidudel oli tema ainus, kes kõiki daame tangot tantsima viis. Tore oli see, kuidas nad vanaisa Arvediga teineteise terviseks klaasi tõstsid ja vastaspoolel sama Eesti asja eest sõdinud relvavenda tervitasid. Pensionipõlves teenis vanaisa Helmut mõni aasta pensionilisa konsistooriumi administraatorina, kellest sõltus, kes sai uksest sisse ja kes jäi välja. Härrasmeheks jäi ta kuni surmani.

Kõik minu vanavanemad on tänaseks jõudnud ajast igavikku. Vanaisa Johannes puhkab Kanadas ja teised Tallinna Rahumäe kalmistul. Kõigi nende lood on aga omal kombel tüüpilised paljude teiste eestlaste elusaatusele. Seal on palju traagikat, kuid samas tõuseb selle kõige valusa kõrval esile austus ja armastus oma isamaa, pere ja lähedaste vastu. Neid ridu kirjutades olen tänulik oma vanavanematele nende jäetud pärandi ja juurte eest! Hingaku nad Jumala rahus!