Peapiiskop emeeritus Andres Põder pidas avapalvuse tänasel EELK Kirikukogu teisel istungipäeval. Koos andresepäeva sõnumiga meenutas vaimulik saadikutele nende erilist ja vastutusrikast rolli Jumala karja juhtidena.

Mt4:18-20

Aga Galilea järve randa pidi kõndides nägi Jeesus kaht venda, Siimonat, keda nimetatakse Peetruseks, ja tema venda Andreast, noota heitvat – nad olid ju kalurid -ning ütles neile: „Järgnege mulle ja ma teen teist inimesepüüdjad!” Ja nad jätsid kohe oma võrgud sinnapaika ning järgnesid talle.

Austatud kirikukogu uus koosseis, armsad vennad ja õed! Mul on rõõm ja au teid tervitada ja soovida teie tööle õnnistust tänasel ainukordsel päeval – priiuse põlistamise päeval, mil Eesti Vabariigi iseseisvuse aeg ületab okupatsioonide aja ja mil just praegu üle meie maa helisevad kirikukellad, samuti tänasel andresepäeval, mille järgi ka mina oma nime olen saanud.

Jeesus kutsus oma esimesed jüngrid, Peetruse ja Andrease, ennast järgima, et nad koguksid inimesi Jumala riiki nagu kalu noota. Teame, et kirik – ecclesia – tähendabki väljakutsutute kogu.

Kirikukogu on oma erilisel moel just selleks välja valitud ja kokku kutsutud, et juhtida Jumala karja, olla eeskujuks ja eeskäijaks Kristuse järel.

See tähendab, et meie ülesanne on vaadata Kristusele, mitte tagasi ega enese ümber, küsides, mida maailm arvab. Maailm püüab teadagi meid mitte ainult lepitada valega, vaid panna seda armastama, püüda meid kiusatuste ja patu võrku.

Mäletan üht kiriku juhtkonna nõupidamist 90-ndatest aastatest, pärast ühiskonna avanemist ja kogemist, kui ilmalikustunud mõned Lääne kirikud on. Põhiküsimuseks sai: kuidas toimida nii, et avatud kirik ei tähendaks maailmameelsuse laskmist kirikusse, vaid Kristuse meelsuse viimist maailma. Just sellel eesmärgil kutsus Jeesus ka Peetruse ja Andrease. Just selles seisneb kiriku missioon.

See teema on jätkuvalt aktuaalne, nagu võisime kogeda ka eilsel istungil.  Siin pole aga muud võimalust kui Peetruse ja Andrease eeskujul kuulata Jumala Sõna ja vaadates Kristusele, järgida teda. Julgen kinnitada, et Eesti taasiseseisvuse 30 aasta jooksul on meie kirikukogu seda ülesannet vastastikuses austuses ja armastuses ustavalt täitnud.

Tänases ebakindlusest, ohtudest ja hirmudest heitunud ühiskonnas vajab inimene just sellist jumalikku sõnumit, Kristuse toodud tõde ja armastust, tema ligiolu tunnistamist. Aidaku Jumal selles ka uut kirikukogu koosseisu, meie tänast istungit ja kogu meie kirikut.