Kiriku lauluraamatul on sünnipäev

Piiskop Tiit Salumäele kui ühele lauluraamatu koostamise eestvedajale antud tänukiri (Foto: EELK arhiiv)

Täna, 30. novembril pühitseti Tallinna Piiskoplikus Toomkirikus pidulikult Kiriku Laulu- ja Palveraamat (KLPR). See on Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku ametlik lauluraamat, mis kinnitati EELK XXII korralisel Kirikukogul ja võeti kasutusele 1. advendil 1991. aastal. Piiskop Tiit Salumäe meenutas seda sündmust eilse Kirikukogu istungipäeva lõpupalvusel:

“Täna lähen tagasi 30 aastat. Näitan teile 30. novembril 1991 kingitud raamatut. Suur protsess oli läbitud. Kodu- ja väliskirik olid saanud kokkuleppele teha ühine lauluraamat meie rahvast ühendama. KLPR eessõnas kirjutavad peapiiskopid Kuno Pajula ja Konrad Veem: “Laul teeb südame rõõmsaks; usulaul viib meid Jumala armastuse, halastuse ja õnnistuse riiki.

Luterlik kirikulaul on kõlanud eesti rahva suus põlvest põlve läbi nelja sajandi. Eelmise sajandi viimasel aastal ilmus „Uus Lauluraamat“ eesti kogudustele. Selle vastutav toimetaja oli Jakob Hurt. See lauluraamat aitas tõhusalt kaasa 1917. aasta Eesti Kirikukongressi otsuse teostamisele, millega sai feodaalselt ülevalt alla valitsetud kirikust demokraatlikult alt üles valitsev vaba rahvakirik.

Leidku „ Kiriku Laulu- ja Palveraamat“ innukat kasutamist kodus, koolis, kirikus, eesti rahva rännakul „elava Jumala linna, taevase Jeruusalemma juurde ja lugematu hulga inglite juurde ja esmasündinute piduliku kogu ning koguduse juurde, kes on kirja pandud taevasse“ ( Kiri heebrealastele 12, 22-23).”

Tiit Salumäe kutsus mõtlema muusika mõjujõu üle. “Meie rahvas on laulurahvas tänu luterlikule kirikule ja reformatsiooni sõnumile tänu muusikale. Laulva koguduse vastu ei saa! Seda oleme näinud ka laulva revolutsiooni ajal.”

Vaimulik laul jõudis Salumäe sõnul üldlaulupidudele tagasi 1994. aastal, mil tundus loomulikuna pöörduda pärast imelist vabanemist nõukogude ikkest jälle tänus Jumala poole. Kirikulaul on alates sellest ajast leidnud head kõlapinda, mitte üksnes vaimulikel laulupidudel, vaid ka laiemalt. “Kes ei tunneks Cyrillus Kreegi rahvakoraale? Tema koraal „Mu süda, ärka üles“ oli 1994. aasta  ja 2004. aasta kavas. Võib-olla on just rahvakoraali kaudu leitud üks võimalik tee, mis viib edasi kirikulaulu ideaali poole?”

Piiskop meenutas ka Lutheri mõtteid muusika kohta:

“Muusika on mulle alati südamelähedane olnud. Kes seda kunsti valdab, on hea loomulaadiga ja kõiges anderikas.”

“Pärast halbu ja kurbi mõtteid on tarvis ühte head rõõmsat laulu ja sõbralikku vestlust.”

“Ma ütlen selle otse välja ega häbene seda tunnistada, et teoloogia järel ei ole ühtegi teist kunsti, mis oleks võrreldav muusikaga, sest üksnes muusika on võimeline pakkuma seda, mida muidu suudab üksnes teoloogia – nimelt rahutunnet ja rõõmsat meelt.”

Praegune luterliku kiriku palve- ja lauluraamat (Foto: EELK arhiiv)

Lauluraamatul on luterlikus kirikus Piibli kõrval väärikas koht. See on kiriku ametlik laulukogumik, mille on heaks kiitnud Kirikukogu. Seda kasutatakse peamiselt jumalateenistustel ja kiriklikel talitustel ning koduses harduselus. Lauluraamatusse valitud laule kutsutakse kirikulauludeks, vahel ka koraalideks. Kirikulauludes on erinevate aegade kristlaste usukogemusi, millega nad vahendavad sõnumit Jumala armust ja võivad nii olla abiks meie omas usuvõitluses. Lauludest saadakse usulist õpetust, kinnitust, jõudu, julgust ja lohutust. Laulude kaudu astutakse Jumala ette kiituse, tänu, palve ja kahetsusega. Laulud on rõõmus ja mures inimesi lähendanud Jumalale. Laulus tunnistab Kristuse kirik ja iga kristlane oma usku, ülistab Jumala armu ja aulisust.

Lisaks:

Lauluraamatu ajaloost, Tallinna Piiskopliku Toomkiriku koduleht

Ivar-Jaak Salumäe “Miks kiriku laulu- ja palveraamat on selline, nagu ta on?”, Usuteaduslik Ajakiri 2003

Ajalehe Eesti Kirik sari “Laulu lugu”, EELK koduleht

Uus valmiv lauluraamat, EELK koduleht

Lisa kommentaar