Andres Põder: usuvabaduse tagamine on üks riigi põhifunktsioone

Andres Põder, EELK peapiiskop

Usuvabaduse tagamine kuulub riigi põhifunktsioonide hulka, vähemalt riigis, mis hindab inimväärikust, kirjutab peapiiskop emeeritus Andres Põder ERRi uudisteportaalis avaldatud arvamusloos.

Andres Põder keskendub oma artiklis usuvabaduse teemale, mille vildakas mõistmine on taas esile kerkinud kaplaniteenistusega seonduvas arutelus. „Vabadus ei tähenda üksnes vabadust millestki, vaid eelkõige vabadust millekski,“ tuletab vaimulik meelde. „Tuleb tähele panna, et asjakohaselt mõistetud sekulaarne ja maailmavaateliselt neutraalne riik just nimelt toetab usuvabadust ja teeb religioonidele ühiskonnas ruumi, seda ka riigi ja kiriku koostöö raames.“

Andres Põder lausub: „Mõtte-, südametunnistuse ja usuvabadus on olulisel määral igasuguse vabaduse ja inimväärikuse eeldus. Nende vabaduste tagamist nõuavad nii rahvusvahelised kui ka siseriiklikud õigusaktid. Meenutagem kasvõi ÜRO inimõiguste ülddeklaratsiooni artiklit 18, Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklit 10 ja Eesti Vabariigi Põhiseaduse 40. paragrahvi.“ Ta lisab, et nendes dokumentides tõstetakse võrdväärselt esile nii individuaalset kui ka kollektiivset õigust.

Andres Põder kõrvutas oma artiklis kaht kommentaari, mis kajastasid kaplanaatide küsimuses vastandlikke seisukohti: sotsiaalministeeriumi peakaplan Ove Sander avaldas ERR-i portaalis avaldatud kommentaari “Selleks puudub lihtsalt õigus”. Järgmisel päeval oponeeris talle Rait Kaarma artikliga “Troonist ja altarist ning ilmalikust Eestist”.

Kui Sander oma artiklis kirjutas, et otsus kaplanaatide kaotamisest on vastuolus usuvabadust tagavate õigusaktidega, siis Kaarma oponeeris, et riigieelarvest finantseeritava kaplanaadi oluline kokku tõmbamine ei kujuta endast sekulaarses riigis usuvabaduse piiramist ja valitsuse ning Eesti Kirikute Nõukogu vahel sõlmitud ühiste huvide protokoll ei kohusta riiki kaplanaate pidama.

Eesti põhiseaduse § 14 kohaselt on õiguste ja vabaduste tagamine nii seadusandliku, täidesaatva kui ka kohtuvõimu kohustus, kommenteerib Andres Põder Kaarma seisukohti. „Põhiseaduslik säte, et “riigikirikut ei ole”, tähendab ühelt poolt lihtsalt seda, et kirik on autonoomne ega kuulu riigile ja teiselt poolt usu- ja veendumusvabadust. Mõistagi pole Eestis tegu ka kirikuriigiga.“ Lisaks juhib Põder tähelepanu sellele, et põhiseaduse § 28, mis sätestab igaühe õiguse tervisekaitsele, pole mingil moel olulisem paragrahvist 40, mis tagab usuvabaduse kaitse. Vaimulik leiab, et Kaarma käsitleb sekulaarsust pigem sekularismi ideoloogilisest vaatepunktist ja seda kinnitavad ka mitmed artiklis toodud viited, mis tema hinnangul on kohati „eksootilised, kuid irrelevantsed“.

Eraldi võtab Andres Põder oma kirjutises vaatluse alla usuvabaduse tagamise kinnistes süsteemides nagu vangla ja kaitsevägi. Samuti arutleb vaimulik selle üle, milline peaks olema usuvabaduse miinimumstandard. Mitteasjakohaseks peab Põder viimasel ajal levinud praktikat võrrelda psühholoogide, psühhiaatrite ja teiste meditsiinipersonali töö võrdlemist kaplanite omaga: „See pole kuigi põhjendatud. Erinevad on nii ülesanded, ettevalmistus kui ka volitused.“

Vaimulik nõustub Rait Kaarmaga, et riik võiks jõudumööda kaasa aidata mistahes religioosse hingeabi jõudmisele selle soovijateni, kuid ei nõustu, et sellise tegevuse võib välja arvata riigi põhifunktsioonide hulgast. „Usuvabaduse tagamine kuulub samuti riigi põhifunktsioonide hulka, vähemalt riigis, mis hindab inimväärikust,“ rõhutab peapiiskop emeeritus Andres Põder.

Loe lisa:

Andres Põder: usuvabadus ja kaplanid, err.ee 24.05.2021

Neeme Väli: karikakramäng kaitsevõimega, err.ee 24.05.2021

Lisa kommentaar