Arne Hiob: ufoteema aitab ka kristlust selgitada

Õpetaja Arne Hiob

„Ma ei tea, kes need ufonaudid on, ma ei ole ühtegi sellist kohanud,“ ütleb Jaani koguduse õpetaja ja teoloogiadoktor Arne Hiob. See ei takista teoloogi siiski uskumast maavälise intellekti olemasollu ja ta küsib: „Kuidas eitada ufosid, väites samal ajal, et inglid on olemas?“

12. veebruaril tähistas Arne Hiob 60. sünnipäeva kahe raamatuga: „Inimene ja teispoolsus“ ning „Venemaa ja õigeusk. Tuhandeaastane vene ortodoksia“. Õhtuleht tegi vaimulikuga pikema intervjuu just esimesest raamatust lähtuvalt.

Arne Hiob tääkis intervjuus, et ei eita maavälise intellekti olemasolu vaatamata sellele, et ta ise pole ufonautidega kohtunud. Intervjuus räägiti ajakirjanik Sirje Presnaliga tulnukate teemal, peatuti vaimuliku enda vaimsetel otsingutel kui ka kristluse positsioonist võrreldes erinevate vaimsete õpetustega.

Vaimulik meenutas, et aimus millegi igavese järele läheb tagasi juba tema väga varasesse lapsepõlve. Hiob kirjeldas oma mõttekäike maise-füüsilise eksistentsi teemal, kuid nentis, et äratundmine, et kristlus on see tee, mida käia, ei tulnud siiski kohe. Ammugi mitte vaimulikutee.

Hiobi noorusaja esimene valik oli hoopis muusika, mida ta õppis Georg Otsa muusikakoolis. Seejärel asus ta mõneks ajaks pillimehe leiba teenima – mängis pulmades, restoranides ja matustel ning töötas Paide laste muusikakoolis.

Usu poole pöördus Hiob enda sõnul 17-18-aastaselt, mil teda tabas sügavam äratundmise hetk raadiost „Keskööprogrammi“ kuulates. Ilmar Soomere jutud paranormaalsetest nähtustest ja ufodest ning ema evangeeliumilugemised hakkasid noormehe peas uuesti elama.

„Nii palju oli mul selge, et need asjad on kooskõlas kõige olulisemas – taeva suunast keegi tuleb,“ kirjeldab Hiob oma toonast äratundmist. Filosoofiaajaloo läbivõtmisel tuli ta aga järeldusele, et kõik targad mehed jõuavad peaaegu eranditult Jumalani.

Oma vaimsel teekonnal süvenes Hiob ka teisesse religioonidesse: „Kõigepealt klõpsisin kirjutusmasinal ümber budistide „Bhagavadgītā“, siis taoismi alusteksti „Daodejing“. Igasugu asju sai kirjutusmasinaga klõbistatud. Alles siis jõudsin piiblini,“ vaatab ta ajas tagasi.

Arne Hiobi sõnul ei arvanud ta tookord ega ka nüüd, et neid tekste peaks üks ühele võtma: „See on pigem nagu kaemus, mis praegu teostub. Kuidas piibliteksti ja tegelikkust lõplikult kokku panna, seda ei tea mitte keegi. Kaemustes on nagu unenäoski koos reaalsed tõigad ja kujundlikud seosed.“

Elu lõplikkusest ja lühidusest rääkides mainib vaimulik noores põlves loetud Oswald Spengleri „Õhtumaa allakäigu“ lühikokkuvõtet: „See lõi mul maailmapildi segi, tõstis naiivsest progressiusust välja.“ Ta kirjeldab, et Spengleri teooria käsitleb kultuure tõusvate ja langevatena – need on nagu taimed, mis kasvavad, saavad täis ja surevad. See ei tähenda Hiobi sõnul, et progress tuleks täiesti kõrvale jätta, kuid progressi varjus võib mingi osa inimkonnast tõusta, samal ajal kui teine käib alla.

Apokalüpsise, tsivilisatsiooni lõpus terendab siiski valgus, usub vaimulik – see on praeguse kurja ja iseka maailma lõpp. „Minu maailmapilt ongi see, et maises mõttes on lõpp kindlasti ees! Ent kui õppida tajuma piibli dimensioone, siis selles lõpus paistab valgus – Jumal korraldab asjad teisiti. Mõistagi ei pea me katastroofe tahtma, ei tohigi tahta. Aga kui nad tulevad, siis on olemas tee nendest läbi. Jumala abil.“

Arne Hiob ei pea liiga isiklikuks ka küsimust tema enda palveelu kohta. „Palve ei ole ju ainult tekstide lugemine, vaid on laiem mõiste, ütleb Hiob. „Mina loen hommikuti vennastekoguduse „Vaimulikke loosungeid“ ning sinna juurde raamatut „365 päeva oma kaitseingliga“ ja mõtisklen loetu üle. Siis tegelen päev otsa vaimulike teemadega – ka seal on palve sees.“ Päeva jooksul läheb mõte või jutt ikka Jumalale, seegi on palve. Kui ees on tupiktee ning pääsu pole edasi ega tagasi, on palve aidanud, kinnitab Hiob.

Vaimulik on kindel maavälise intellekti olemasolus: „Kui inimene tõepoolest peab end ainsaks mõistuslikuks olendiks universumiks, tähendab see, et ta ei ole tegelnud teemadega, mis näitavad suuremat pilti. Sest tegelik elu on midagi rohkemat, kui meie ratsionaalne mõistus suudab hoomata.“

Teistelt planeetidelt saabuvate tulnukate osas ei võta vaimulik seisukohta. Küll aga hoiatab ta kiriku poole pealt vaadates katse eest tulnukate või vaimudega ise kontakti otsida, sest vaimumaailmas ka negatiivne, deemonlik, saatanlik pool, mis võib inimest eksiteele viia. Hiob selgitab, et sellepärast hoiatab kirik ka okultismi ja spiritismi eest.

Õpetaja Hiob on seda meelt, et ufoteema aitab ka kristlust selgitada: „Kirikus räägitakse väga vanadest asjadest ja see võib tänapäevainimesest mööda minna. Sellepärast ongi meie ülesanne neid asju nüüdisaegseks teha. Ja minu arvates ufoteema aitab seletada nii kristlust kui ka teha üldisi samme edasi.“

Ajakirjaniku küsimusele, et ehk ongi kirik institutsioonina oma aja ära elanud, sest kontakti Jumalaga, südamerahu ja sisemist tasakaalu on võimalik leida ka väljaspool kirikut, vastab Hiob kindlalt: ei ole! „Ma tean, et see mu väide on natuke ülepingutatud, aga see osutab õigele suunale. Kristlus on veendunud, et ta kirjeldab maailma kõige õigemini: kogu tõeline tulevik tuleb Kristuse kaudu. Ja see viib meid ühendusse kirikuga.“

Hiob leiab, et mõttekas on püüda ka maises plaanis seletada, miks kristlik maailm arenes kõigist ette. Lisaks on suur osa sellest, mis piiblis kirjas, tänapäeva teaduses ka juba kinnitust leidnud. „Jumal annab inimesele tõendid peaaegu otsast otsani,“ kinnitab ta. „Ent alati on kusagil moment, kus tõendit ei ole ja sa pead uskuma. Seda vajab Jumal, sest ainult usu kaudu on inimene võimeline oma teadvust tõstma ja südames muutuma.“ 

Meeldib 1

Lisa kommentaar