Vaimulik vastab: miks tänapäeva naised ei pea kirikus oma pead katma?

EELK kodulehe eelk.ee kaudu on juba mõnda aega võimalik esitada vaimulikule oma küsimus kiriku ja usu kohta. Luterliku kiriku kodulehe rubriigis “Küsi vaimulikult” saab lugeda vastuseid seni esitatud küsimustele. Vastas EELK vikaarõpetaja Enn Auksmann.

Teemadering: kiriklikud talitused, usk ja elu, Piibel ja teoloogia, tavad, jumalateenistus, moraaliküsimused, eri kirikud ja regioonid, kirik ja kogudus.

Küsimuse esitamiseks tuleb kodulehel täita vastav vorm. Küsija andmeid kodulehel avaldatud vastuse juures ei kuvata.

Jagame meie kodulehe kaudu enim esitatud küsimusi ja vastuseid ka e-Kirikus.

***

Paulus oma esimeses kirjas korintlastele kirjutab, et naised peaksid pead palvetades ja pühakojas katma või siis kiilakaks ajama. Miks siis tänapäeval naised ei pea enam oma juukseid kirikus katma?

Antud küsimusele aitab vastust leida 1530. aastal koostatud Augsburgi usutunnistuse 28. peatükk, milles öeldakse: Piiskopid ja koguduste õpetajad võivad teha korraldusi kiriku seesmise korra huvides. Kuid need ei anna teeneid, ei saavutata sellega ka mitte ega pakuta nendega vähimatki hüvitust pattude eest. Ei tohi südametunnistusi kohustada ettekirjutustega, jättes mulje, nagu oleks selline tegevus iseenesest juba jumalateenistus. Ei tohi ka pidada patuks, kui neist kohustustest ei hoolita, liiatigi, kui see ei kutsu esile pahameelt. Paulus korraldas esimeses kirjas korintlastele (11:5j), et naistel olgu kirikus pea kaetud ja jutlustajad ärgu rääkigu korraga, vaid üks teise järel, nagu heale korrale omane. On igati kristlik, kui peetakse korda armastusest rahu vastu ja kuulekusest piiskoppidele ja õpetajatele neis asjus. Nõnda välditakse ka ärritusi, segadusi ja pahandusi. Peetagu silmas, et ei koormataks südametunnistusi, jättes mulje, nagu oleks nendel korraldustel hingeõndsuslik tähendus ja on patt, kui neist ei hoolita, kuigi see ei tekita vähimatki pahandust. Ei tulda ju näiteks ütlema, et see on patt, kui naine läheb välja katmata peaga; seda ei panda tähelegi. Näeme, et usupuhastajad suhtuvad naiste pea katmise kohustusse jumalateenistusel suurel määral kui kultuurist ja ühiskondlikust suhtumisest määratletud küsimusse, mis võib olla teatud ajal ja paigus tähtis pahanduse ärahoidmiseks, mõnel muul ajal ja muus kohas aga ei oma mingit tähtsust. Apostel Pauluse jaoks ei olnud see siiski mitte ainult kultuuri ega kombe küsimus, vaid sümboolse, märgilise tähtsusega tava. Teemat sisse juhatades ütleb ta: Ma tahan, et te teaksite: Kristus on iga mehe pea, aga mees on naise pea, ja Jumal on Kristuse pea. Iga mees, kes kaetud peaga palvetab või prohvetlikult kõneleb, häbistab oma pead. Ja iga naine, kes paljapäi palvetab või prohvetlikult kõneleb, häbistab oma pead. (1Kr 11:3-5) Kuna mees kehastab pühakirja järgi (eeskätt jumalateenistusel, aga mitte ainult) Kristust kui koguduse (Kristuse Ihu) pead, siis ei tohi mees palvetades oma pead katta, sest Kristus on oma Ihu pea ja siin maa peal ei ole Temast kõrgemat. Tõsi, Kristuse pea on Pauluse sõnade järgi Jumal, kuid Tema on taevas ja see aeg, mil Jumal saab olema kõik kõiges ning ka Poeg ise alistub sellele, kes Temale on kõik alistanud (1Kr 15:28) on alles ees. Kuna naine kehastab sellesama võrdpildi järgi kogudust, siis peab tema pea olema Pauluse järgi alati kaetud selle märgiks, et koguduse kui Kristuse Ihu ei saa olla Ihu lahus oma Peast, Kristusest, vaid ainult Tema kui oma pea all ja juhtimisel. Kui inimesed seda sümboolikat mõistavad ja see on nende jaoks tähtis ning kõnekas, siis on väga hea, kui nad selle järgi ka toimivad. Siiski ei tohi unustada, et tegemist on ikkagi sümboolikaga, märgiga – ja kindlasti mitte millegi sellisega, millest sõltuks inimeste hingeõndsus. Seega ei tohi pea katmise nõue või soovitus muutuda taoliseks käsuks või seaduseks, mis orjastab inimese südametunnistuse ning mille täitmise läbi inimene usub omavat mingeid teeneid Jumala ees või mille täitmatajätmine osutuks patuks ja needuseks. Patt võib see olla vaid siis, kui see toob endaga kaasa pahanduse ja mõnede inimeste usukaotuse (võrdluseks võib vaadata, mida apostel Paulus kirjutab nõdrausuliste kohta Rm 14 ja ebajumalatele ohverdatud liha söömise kohta 1Kr 8). Jumal on meid Kristuses vabaks teinud – see ei tähenda patu õigustamist (vrd Gl 5:1.13), kuid see tähendab, et Jumal ei paku meile õigeksmõistmist mitte käsutegude, vaid usu läbi. Usu läbi Kristusesse, kes on võtnud enda peale meie patu ja süü, kannatanud ja surnud meie eest ristipuul ning päästnud meid oma surma ja ülestõusmise läbi patust, surmast ja kuradi meelevallast. Meie teod meid päästa ei suuda – just sellest lähtudes tuleb suhtuda ka pea katmise või mittekatmise küsimusse. Küll aga oleme kutsutud järgima armastuses Kristust ning püüdma elada nii, nagu Tema elas (vt 1Jh 2:1-6). Kui vaja, siis kaetud, kui aga vaja, siis katmata peaga.

Meeldib 1

Lisa kommentaar