Artiklisari “Usu võim” kahe teoloogi pilgu läbi

Tänases Eesti Päevalehes arutlesid kaks teadlast, teoloog ja vaimulik Arne Hiob ning kirikuloolane Riho Saard, milliseid mõtteid tekitas neis EPLi ja Levila mahukas artiklisarjas „Usu võim” esitatud käsitlus luterlikust kirikust.

Teoloog Arne Hiob (Foto: Tallinna Jaani kogudus ja kirik)

Arne Hiob tunnustas esmalt ajakirjanikke, kes kajastasid kirikuteemasid kirikuvõõra, kuid mitte halvustavana, nagu see oli tavapärane nõukogude ajal. „Nad kujundasid inimeste seisukohti, edastades omapoolse pildi usu kadumata võimust,“ sõnastas vaimulik arvamusartiklis omapoolselt sarja põhiidee.

Sarjas ilmunud lugude peegelduses võis kirik näha enda juures ka inimeste maailma pahesid, nagu ahnus, ülbus, kadedus, edevus, võimukus jne. Arne Hiob nentis siin Aristotelese loogika klassikalise süllogismi kõik inimesed on pahelised / Aristoteles on inimene / järelikult Aristoteles on paheline põhjal, et inimlikud pahed on esindatud ka kirikus. Et aga kirikutegelastelt sarnaselt poliitikutega oodatakse suuremat eetilisust kui teistelt, tuleb kriitika ja manitsused ära kannatada.

Kiriku ja riigi suhete kohta tõdes Hiob: „Massiusund on alati olnud riiklik moodustis, neid ei saa lahutada.“ Vahel kõlanud küsimus, kas kristlased tohivad sekkuda riigiasjadesse, on tema sõnul igatahes valesti esitatud, sest sama hästi võib küsida, kas seda tohivad teha ateistid. Vaimulik vastas ise: „Seda tohivad teha kõik riigi kodanikud – ka ateistid, kes esindavad ühte maailmavaadet teiste kõrval. See on hea, kui kodanikud oma riiki tõsiselt võtavad ja võimusid mõjutada püüavad.“

Artikli autor avaldas omalt poolt veendumust, et üldises plaanis peaks Eesti riigiga tõesti arendama suhet pigem EKN (Eesti Kirikute Nõukogu), kuid luteri kiriku mõningal määral eriline positsioon pärineb ajaloost, mis on meil viimastel sajanditel olnud tihedalt seotud luterlusega. Kultuurimälestisteks olevaid kirikuid korras hoida suudab ainult kogu elanikkond, mitte väikeseks jäänud kogudused. Vaimulik peatus lähemalt ka riigilt raha küsimise teemal, mis läheb valdavalt just kultuurimälestiste kaitsmise otstarbeks. Praegu peavad kogudused leidma suurema osa kirikuhoonete korrashoiuks vajalikest summadest, mis pole õige; raha koguduste tegevuseks ja töötajate palkadeks riigilt ei küsita, see tuleb leida kogudusel endal.

Rahavaidluste jälgimine tekitab paratamatult ebamugavust. “Niipea kui kirikuteema ekraanile tõuseb, on kohe juttu rahast! Tegelikult ei ole rahaküsimus kaugeltki peamine teema, see lihtsalt paistab uudistes rohkem välja. Raha üle peetavad vaidlused võtavad mujalgi veidraid vorme, eriti kui sõrmega protokollides järge ajada,“ nentis ta.

Milline peab olema kirikuõpetaja ja kas luterliku kiriku peakirikuõpetaja Urmas Viilma vastab sellele kuvandile? Arne Hiobi sõnul on peapiiskop inimene, kes püüab täita oma ülesandeid. „Eelkõige on ta usumees (nagu pühak), seejärel teadusemees (tal on korralik haridus) ja viimaks on ta ka ärimees, kes on Eesti ühiskonnas esindanud oma „firmat” Arne Hiob ehk EELK-d – ajakirjanike ja paljude teistegi sõnul – edukalt.“

„Inimestele alati ei meeldi kiriku väljapaistvus, nii nagu ei meeldi poliitikute tegevus, kuid ei riik ega kirik saa „seisma jääda”, vaid peavad tegutsema ka siis, kui mõned aspektid kõrvalseisjaid häirivad,“ ütles vaimulik.

Kiriku tulevikust rääkides lausus Hiob, et kui areng jätkubki ilmalikustumise ideoloogia põhjal, siis kirikud jäävad ikkagi olulisteks vähemusrühmitusteks. Liberaalide ja konservatiivide vastandumisele Hiob lahendust ei pakkunud, küll aga kirjeldas tulevikku läänes toimunud stsenaariumi põhjal. „Liberaalid on need, kes suhtuvad ilmutatud faktidesse ja tõdedesse vabameelselt. Kui nad kirikus võimule pääsevad nagu läänes, moondub kirik viimaks millekski muuks. Kõrvale jäävad konservatiivid, kes pole aga konserveerunud ajalukku, vaid ankurdunud igavikku.“

Kirikuloolane Riho Saard (Foto: Eesti Kirik)

Kirikuloolane Riho Saard tegi leheloos tagasivaate kirikule erinevatel aegadel esitatud ootustele. Praeguse rahvakiriku kuvandi taaselustamine algas aastal 1988, kuid loo autor leiab, et sel puudub piibellik ja teoloogiline sisu. 1988. aasta novembris ENSV suveräänsusdeklaratsiooni vastuvõtmise ajal lubanud kirikutes eestpalvusi pidada, kuid sellele ei järgnenud seda, et nõukogude aja tingimustes toimunud tegevusele oleks antud moraalne hinnang,“ tõi ta ühe probleemina välja omaaegse vajaliku arutelu ärajäämise. Luteri kiriku taasesitamisel omariikluse idee ja rahvuse peamise kandjana on tema hinnangul siiski eelkõige poliitilise sisu.

Saard märkis, et kirik ei ole statistikale tuginedes kusagil Euroopas üldrahvalik institutsioon: „Aktiivseid kirikuskäijaid on eurooplaste hulgas 18% ja passiivseid, kes riitustel ei osale, 46%. Hästi ei käi protestantlike kirikute käsi, nende liikmeskonna kadu on olnud hirmuäratav. Kristlikele riitustele ei osata anda põhjendatud sisu ja religioon ei rütmista inimeste igapäevast elu.“ Samu räägib tema hinnangul üldrahvalikkuse vastu, et kristlus pole olnud kunagi ühenäoline. Saard tõi välja, et luteri kiriku ajaloost Eestis on läbi aegade teada eri vaimsuslaadide ja teoloogiliste voolude vihaseid kokkupõrkeid, samuti erineb luterliku kiriku nägu väga palju eri maades. Ühiskonna ootuste sõnastamisel kiriku suhtes võttis Saard appi Anna Haava värsiread aastast 1906: Astu alla rahva hulka, / õpetaja, karjane, / et ei kasvaks kuristikud, / kaljud teie vahele. / Ainult käsud, õpetused, / ei need rahvast õndsaks tee, / kui ei saa sa sõbraks olla / ega vennaks temale.

Lisaks:

Riho Saard: kristlikud kirikud on vajalikud üksnes siirderiitusteks, epl.delfi.ee 09.09.2021

Aarne Hiob: usklikud kujutavad endast võimsat jõudu, epl.delfi.ee, 09.09.2021

Peapiiskop Urmas Viilma arvamus, e-Kirik 07.09.2021

“Usu võim” – kirikut materdav meedia või edasiviiv analüüs väljastpoolt?, Eesti Kirik 08.09.2021

Lisa kommentaar