Peapiiskop Urmas Viilma arvamus EPL/Levila artiklisarjast “Usu võim”

Peapiiskop Urmas Viilma arvamus EPL/Levila artiklisarjast “Usu võim”

Peapiiskop Urmas Viilma (Foto: EELK)

Peapiiskop Urmas Viilma artikkel vastukajana kirikuteemalisele artiklisarjale “Usu võim” ilmub 07. septembril Eesti Päevalehes ja ajalehe “Eesti Kirik” 08. septembri numbris. Lisaks saab värskest kirikulehest lugeda ka teisi arvamusi ja kommentaare nimetatud artiklisarja kohta.

___

On vaid naati, pole noori, miski pole linna moodi?*

Urmas Viilma, EELK peapiiskop

Olen võinud viimastel nädalatel peeglisse vaadata tänu kirjatöödele, mis on ilmunud esmalt sinakalt helkival ekraanil, seejärel paberil nii Levilas kui Eesti Päevalehes. Kõik need lood on kirja pannud toimekad ja head inimesed – tööd on tehtud tubli hoole ja vaevaga. Kui kõik ei kukkunudki neil kõige paremini välja ja järeldused tulid ehk liiga rutakalt, pole sellest ehk hullu.

Pisut aitas artiklite kirjutamise tagamaid mõista artiklisarja tutvustanud podcast.

Sarja pealkirjaks oli valitud „Usu võim“. Selline teemapüstitus ja lähtekoht kiriku kirjeldamisel viis lugemisel olukordadeni, kus ma luteri kirikut siiski üldse ära ei tundnud. Oli kohti, kus eelarvamusi ja oletusi esitati faktidena, teisal hinnanguid, mis olid ülekohtused nii minu heade ametivendade ja -õdede kui ka sõprade suhtes. Ebaõiglus ei anna siiani rahu.

On tõsi, et 2015. aastal, mil minu kaela asetati eelkäijatelt päritud raske peapiiskopirist, oli EELK annetajaliikmeid 29 000. Eelmisel raskel viiruseaastal 2020 oli luteri kirikul nime ja isikukoodiga annetajaliikmeid järel 25 000 ja ristitud liikmeid kokku koos lastega hinnanguliselt umbes 170 000. Tunnistan, et oleksin rõõmus, kui see number oleks suurem. Mis siis, et kõikide erakondade liikmeskond kokku ei ulatu selleni, on see ikkagi vähe. Sest Jeesus käskis ju ristida kõik rahvad! Eesti rahvas on aga endiselt suures osas ristimata. Eestis ei ole me saavutanud isegi seda, et ülejäänud Euroopa kombel võiks kooliõpilased saada elementaarseid teadmisi maailma religioonidest. Ükski valitsus ei ole seni tahtnud selles küsimuses ülejäänud Euroopa poole vaadata. Ka Venemaa poole ei taha vaadata. Isegi Põhjamaade ja Baltimaade poole ei taha vaadata, sest kõigis nimetatud maades haritakse usuküsimustes oma rahvast. Eestis on üleüldise usundiõpetuse küsimuses olnud kõigi valitsuste silmad jonnakalt kinni. Pean tunnistama, et mul on selle pärast tõesti kurb meel, et kirikud ei ole osanud usualase kirjaoskamatuse küsimust otsustajatele piisavalt hästi adresseerida. Aga ma luban, et oleme järjekindlad, et usualase kirjaoskamatusega võidelda. Valitud president Alar Karis on samuti jõudnud juba öelda, et Eesti lapsed ei peaks olema teadmiste poolest mitte ainult esimeste seas, vaid lausa esimesed maailmas. Ilma usualaste teadmisteta seda positsiooni ei saavuta!

Väärib märkimist, et sarnaselt EELKle kimbutab liikmemaksu maksjate arvu kukkumine teisigi mittetulunduslikke institutsioone. Riigikogu Erakondade Rahastamise Järelevalve Komisjoni andmetel oli näiteks 2015. aastal kõikidel riigikogusse kuuluvatel erakondadel 50 981 liikmelise koguarvu kõrval kokku 6 037 liikmemaksu maksvat liiget. Viis aastat hiljem, 2020. aastal oli riigikogu erakondade liikmete koguarv 48 400 liiget ja liikmemaksu maksjate arv kukkunud juba 4 931 liikmeni. Või milline mõju võiks sama loogikat kasutades olla näiteks Kaitseliidul, mille 25 500 liikmest vaid umbes pooled maksavad ka liikmemaksu? Kogu avalikkus ei pea ju ometi Kaitseliidu kõige olulisemaks ühiskondliku mõju mõõdikuks liikmemaksu tasumise distsipliini.

Olen ühiskonna teiste osapoolte hulgas seistes ikka arvanud, et koguduseliikmetest maksumaksjatena väärime samuti ühiskonnas mingitki kaasa rääkimise õigust, sest enda arusaama kohaselt tegutseme rahva ja ühiskonna hüvanguks. Viimase tõestamiseks andsin Levila/Eesti Päevalehe artiklisarja ettevalmistamise raames ajakirjanduslikuks uurimiseks lehemeeste ja -naiste kätte kogu EELK statistika, sealhulgas andmed meie laste-, noorte-, muusika-, haridus-, misjoni- ja diakooniatöö kohta. Uskusin kiriku sisulisel tööl uurivatele ajakirjanikele mingit tähendust olevat. Selle uurimise tulemust nähes selgus aga, et oleksin võinud piirduda ainult kiriku tuludest ülevaate andmisega.

Prožektorivihk suunati sellele, kust ja kui palju luteri kirikuga seotud asutused või EELK kogudused raha saavad, aga jäeti mainimata, et pearaha saavad riigilt kõik erakoolid, mitte ainult luterlikud koolid; et muinsuskaitse toetusi eraldatakse kõikidele konfessioonidele, millel on kaitsealused hooned, mitte ainult luteri kiriku kogudustele; et erinevad kohalikud omavalitused toetavad ka teisi kohalikke kirikuid ja MTÜsid ning et Euroopa Liidu toetusfondidest saavad erinevatel otstarvetel toetusi taotleda ka kõik teised kolmandad sektorit esindavad asutused, mitte ainult luteri kirik. Nimetatud ei ole ka seda, et suurem osa nendest rahadest ei lähe EELK jaoks põhikirjalise tegevuse tarbeks, vaid muinsusväärtustele. Seda infot, kuhu EELK kogudused põhilise osa oma raha kulutavad, lugejatega ajaleheveergudel ei jagatudki. Mainimata jäi seegi, et Kiriku Varahalduse teenitava 300 000 eurose aastakasumi tasakaalustavad iga-aastaselt veelgi suuremad kulutused kiriku erinevatele töövaldkondadele: haridusele, kirjastustegevusele, diakoonia- ja hingehoiutööle, laste- ja noortetööle, jumalateenistuslikule elule, muusikatööle ja välissuhetele. Ainuüksi maavaimulike palkade toetusteks kulub 100 000 eurot. Sedagi igakuist toetust ei jagu igaühele, vaid ainult näpuotsaga osale vaimulikest.

Kiriku ühiskondlikuks mõjuks olen pidanud ise midagi muud kui liikmemaksu maksjate arv või taotletava rahahulga suurus. Statistilistest näitajatest on mulle näiteks olnud oluline hoopis see, et advendi- ja jõulude perioodil käib kirikus teenistustel sama suurusjärk inimesi kui osaleb riigikogu valimistel. Olen kunagi noorpõlves olnud ka ise usin teatritegija. Kui aega oleks enam, astuksin sagedamini teatriuksest sisse ka praegu. Õnneks on „teatriusku“ inimesi Eestis minutagi palju. Statistikaametist sain teada, et 2019. aastal, enne kurja viiruse saabumist, külastas ühel etendusepäeval teatrietendusi Eestis keskmiselt kokku 3500 vaatajat. Luteri kiriku statistika, mida ka leheinimesed jagasid ja kriitikaga varustasid, näitab, et luteri kiriku jumalateenistustel osaleb ühel pühapäeval keskmiselt kokku 5000 inimest. Seda näitajat olen pidanud Eesti rahva kirikusõbralikkuse ja usklikkuse tunnuseks. Kuigi maapiirkondades on kirikusse jõudmine muudetud kehva korraldusega transpordiühenduse tõttu paljudele pühapäeviti täiesti võimatuks.

Leheinimesed käisid kahekümne viiel pühapäeval kolmekümne viies kirikus jumalateenistustel ja nägid kui trööstitu on pilt maakirikutes, samas väga helge linnakirikutes. Selline ebaõiglus maa ja linna vahel valitseb ajakirjanike kajastuses ainult luteri kirikus, sest teistes kirikutes ei käidud. Kahe õigeusu kiriku osas öeldakse ilma igasuguste võrdlusandmeteta ja ainult mõnele intervjuule toetudes, et seal on kirikutes palju noori ja kogudused kasvavad.** Kui see nii on, siis on mul selle üle ainult hea meel. Jeesuse ristimiskäsku tuleb täita meil kirikutena ühiselt ja vastutuse koorem läheb oluliselt kergemaks, kui rahvakiriku rolli võtavadki kahepeale üle õigeusu kirikud.

Jääb ka tunne, et luteri kirik peaks ebavõrdsuse likvideerimiseks maa ja linna vahel toimima samal kombel kui on toiminud meie pangad, apteegid, postkontorid või paljudes omavalitsustes on tehtud lasteaedade ja koolidega – need kõik tuleb maalt ära kolida linna. Linnas ei ole kunagi inimestest puudust ei pangakontoris, postkontoris, apteegis, rääkimata lasteaiajärjekordadest ja koolide vastuvõtukonkurssidel osalevatest lastest. Kui kirikud oleksid ainult linnades, siis maapiirkondade ebavõrdsus linnaga võrreldes kaoks, sest maal valitsev trööstitus saaks likvideeritud. Maale jääksid alles vaid tühjad kirikuhooned, kus kunstiväärtused on justkui konserveeritud olekus riigi nähtamatu kaitse all, vajamata vabatahtlike kogudusete memmekeste hoolt ja liikmemaksuraha.

Kogu iseseisvusaja kestel on iga koalitsiooniga tulnud rääkida sellest, et ka maal on elu veel mingil kujul säilinud. Kuid kui muinsuskaitse all olevad arhitektuurimälestised ja kunstivarad asuvavad paikades, kus pole pangaautomaati, on vaid naati, pole noori ja miski pole linna moodi, siis ei saa jätta nende väärtuste eest vastutamist ainult usklike inimeste peale. Peamine põhjus, miks nad kirikus tehtavat tööd oma annetustega toetavad, ei ole ju suur kunstiajaloohuvi.

Olen korduvalt väljendanud seisukohta, et kui riik lahkub maalt, siis kirik seda ei tee. Õnneks tuli see seisukoht kenasti välja ka ühest artiklist. Maal kuulutavad Jumalariigi tööle ustavad vaimulikud (kõik muuseas magistrikraadiga) endiselt evangeeliumi isegi paarile inimesele, kes kirikusse on tulnud. Nad kõnelevad Jeesusest Kristusest, kellesse uskumine tagab igavese elu ja kelle eeskuju järgides suudame armastada mitte ainult väeteid ja hüljatuid, vaid isegi teisitimõtlejaid. Sellesisuline jutlus võib tunduda igav, mõttetu ja „teisest maailmast“, eriti ajastul, mil väljaspool kirikumüüre tundub olevat palju huvitavamaid teemasid. Päris maailmas ju vaktsineeritakse inimesi ja valitakse presidenti, koondatakse kantslereid ja kaplaneid ning valmistutakse sügisesteks valimispidudeks.

Artiklitest saime teada, et EELK kogudused on seal, kus õpetajal on sotsiaalsed oskused ja hea suhtevõrgustik. Pean tunnistama, et minu suhtevõrgustik, mida avalikkusele leheveergudel kirjeldati, pole siiski piisav, et oleks seni viinud EELK liikmemaksu maksjate arvu tõusule. Vabandan end sellega, et suhtlemisenergia kulub kord paari aasta tagant vahetuvate ministrite-peaministrite senise koostööga kurssi viimise peale. Sest ega eelmise ministri pooleli jäänud töid, eriti siis, kui ministriga koos vahetus ka ministri erakond, keegi edasi ei tee. Sellist lõputut teemade selgitamisega uuesti alustamist kogedes tundubki kõik see rähklemine tühja tööna.

Mul on siiski väga hea meel, et viimaste nädalate artiklid aitasid lehelugejate jaoks ühe linnalegendi purustada. Nimelt, sotsiaalselt võimekate pastorite juhitud kasvavate koguduste puhul ei ole väga olulist vahet, kas pastori vaated on keskmisest liberaalsemad või konservatiivsemad. Maailma teiste piirkondade kogemus ei ole samuti kinnitanud arvamust, et just keskmisest liberaalsem õpetus on see, mis peataks kiriku liikmete arvu vähenemise.

Olen siiski rõõmus, et kuigi ajakirjanikud soovisid näidata kiriku sees sügavat lõhet, tõestasid nad hoopis, et EELK ei ole õpetuslikult kivistunud monoliit ei ühel ega teisel moel. Ka ei kehti vaimulike suhtes karmi kuuletumist nõudev ülalt alla käsuliin, mis oleks seotud kirikuvalitsuse meelsusega. Õhku hingamiseks jagub kõigile ning peapiiskopi ülesanne on pigem selle hingamisruumi  olemasolu eest hea seista.

Kuigi olen julgenud poliitikuid nende kõrgetes ametites ja tähtsates ülesannetes kirikut ja riiki puudutavates ühisküsimustes tülitada, ei ole mina ega keegi teine soovinud teha luteri kirikust riigi ripatsit. Neile, kes vaenukõnet luteri kirikust kui riigikirikust levitada püüavad, oleks esmalt vaja selgitada riigikiriku mõiste tähendust. Vaja oleks leida neil ka aega ja süvenemist enda kurssi viimiseks EELK tekkelooga aasta enne Eesti Vabariigi sündi 1917. aastal ja sellegagi, millise positsiooni mistahes valitseva riigikorraga luteri kirik oma asutamisel võttis.

Probleem on pigem selles, et riik ise ei järgi püsivalt kirikute autonoomia säilitamise printsiipi. Näiteks siis, kui valitsuse korraldustesse hakkasid ilma kirikutega eelnevalt kooskõlastamata tekkima regulatsioonid, kuidas kirikutes tohib pidada jumalateenistusi, tegi riik ise kõikidest kirikutest riigikirikud, keda valitseda. Sellega on mindud minu hinnangul põhiseaduse mõttega vastuollu. Kuidas seda aga valitsejatele viisakalt kommunikeerida, kui otse suhelda ei ole võimalik. Valitsusega kirjalikku koostöökokkulepet omavasse Eesti Kirikute Nõukogusse kuuluva kümne Eesti kristliku konfessiooni esindajad on seni olnud seisukohal, et kõikides nendes küsimustes, kus riigil ja kirikul on kokkupuutepunktid, võiksid kirikud omada õigust valitsuserakondade juhtide ja isegi peaministriga aru pidada. Võimalik, et see hea tava, mis on juba 30 aastat kehtinud, enam istuva valitsuse ajal kohane ei olegi. Selline mulje jäetakse kirikut kritiseerinud artiklitest.

Artiklites oli ka rida eetikapiiridel žongleerimisi. Arvan, et ajakirjanikud ei pannud ise ilmselt tähelegi, kuidas kirikute eestpalvetes kõlanud ja lausa nimepidi nimetatud inimeste muresid, haiguseid ja südamevalu leheveergudele asetades pisendati või lausa karikatuurina paista lasti. Palvetaja suhe Jumalaga on isiklikumgi kui kaasinimestega. Kui mõne mure pärast palutakse lausa kogu ülejäänud koguduse eestpalvet, näitab see selle mureasja kaalu ja tõsisust palvetaja jaoks. See, et õpetaja kantslist koguduseliikmetele tuttavate inimeste nimesid nimetab, ei tee seda veel avalikuks infoks, mida peaks artiklis levitama. Pealegi oli mitmel puhul tegemist terviseinfoga.***

Lisaks pidin rahustama oma ema, kes küsis minult, kas tema, kes ei ole avaliku elu tegelane, peab tõesti lugema leheveergudelt hinnanguid oma abielusuhte kohta. Milline puutumus on minu kui peapiiskopi või EELK kui Eesti suurima konfessiooni tegevusega minu vanemate ligi 50 aastat kestnud truul ja harmoonilisel abielul, et keegi võiks sellele leheveergudel hinnanguid anda ainuüksi selle pärast, et see jäi 50 aastat tagasi registreerimisele järgnevalt laulatamata? See küsimus ei ole suunatud ainult ajakirjanikele.

Lõpetuseks tahaksin ära klaarida ühe põhimõttelise häirinud asja. See, et kirikupeana on mind artiklisarja pildis ja sõnas kujutatud üle-, kirikut aga alamõõdulisena, vajab kindlasti korrigeerimist. Tegelikult kirik mitte üksnes ei pretendeeri mõjukusele, vaid kirikul ongi mõju, mida ei saa isegi usualaselt madala kirjaoskusega Eestis keegi eirata. Olgu mõõdupuuks siis kirikute panus muusikaellu, arhitektuuri- ja kunstiväärtuste kaitsmisse või meie inimeste väärtustamisse. Siinkohal mõtelgem mitte üksnes sadadele haritud ja ustavatele vaimulikele, vaid ka enam kui sajale tuhandele koguduseliikmele, kes panustavad oma aega ja vahendeid selleks, et pühakoja uks oleks kõigile avatud nii linnas kui maal ja orelid ei vaikiks ega küünlad kustuks.

*Artikkel on kirjutatud vastuseks augustikuu viimasel nädalal Eesti Päevalehes ja Levilas ilmunud artiklite sarjale üldpealkirja „Usu võim“ all.

** Ajakirjanikud selgitasid, et kuna kirikute liikmelisuse arvestamise metoodika on erinev, siis on võrdlusena kasutatud Statistikaameti ja Eesti Kirikute Nõukogu tellitud uuringu andmeid.

*** Artiklisarja autorid selgitasid, et artiklis toodud nimed olid muudetud, seega terviseandmete avalikustamisega siiski tegu ei olnud.


Lisaks:

Meeldib 3

Lisa kommentaar