Jaan Lahe: julgus muutuda

Teoloog ja vaimulik Jaan Lahe (Foto: EELK)

Kas kirik peaks muutuma ja kui peaks, siis mil määral? Seda küsimust on viimastel aastakümnetel esitatud korduvalt ja vastused, mis sellele küsimusele on antud, on erinevad. On neid, kes ütlevad, et kirik ei tohiks muutuda, sest inimesed vajavat maailma pidevas muutumises midagi kindlat, millele toetuda ning kiriku muutumatu õpetus ja muutumatud traditsioonid näivad seda kindlust pakkuvat. On neid, kes ütlevad, et kirik peaks muutuma, sest tuleb ju ajaga kaasas käia; eri meelt ollakse vaid selles, mida tuleks muuta ja mida säilitada.

Kui võrdlen Eesti Evangeelset Luterlikku Kirikut, kuhu ma omal ajal, st 1980-ndate aastate keskel, jõudsin ja sama kirikut täna, st 2021. aastal, on muutused käega katsutavad. Muutunud on jumalateenistuse kord, kirikuga seotud terminoloogia (näiteks ei kasutatud tollal mõisteid „preester“ ja „missa“) ja koguduste koosseis. Võrreldes tolle ajaga on kirikuga liitunud märkimisväärselt nooremaid inimesi ja kasvanud on koguduseliikmete hulk, kellel on teoloogiline kõrgharidus. Viimane oli tollal vaid vaimulikel ja neistki vaid osadel – paljud kirikuõpetajad teenisid aseõpetajatena ja osa ka jäid nendeks. Võib vast üldistatult öelda, et kiriku liikmete haridustase on märgatavalt kasvanud. Haridusest tuleneb vajadus esitada kriitilisi küsimusi ning soov saada intellektuaalselt veenvaid ja põhjalikke selgitusi. Mis aga peamine – sellest tuleneb soov rääkida kaasa kirikuelu küsimustes, sealhulgas ka õpetust puudutavates küsimustes. Eriti mõistetav on see soov teoloogilise kõrgharidusega ilmikute hulgas, kellest mõnelgi on lausa doktorikraad teoloogias. Enne 2. maailmasõda eksisteeris usuteadlaste konverents, mis oli teoloogiliseks foorumiks ka usuteadusliku kõrgharidusega ilmikteoloogidele. Kus on nende foorum täna? Lisaks sellele on kasvanud ka ühiskonna üldine haridustase, millega kirik peaks arvestama oma avalikkusele suunatud kuulutuses. See kõik esitab kirikule õpetuslikus plaanis väga kõrgeid nõudmisi.

Tihti kardetakse kirikus toimuvaid muutusi. Tunnistan ise, et olen minagi osade muutuste suhtes olnud äärmiselt ettevaatlik ja kõik muutused ei ole mulle sugugi meeldinud. Näiteks võttis mul palju aega, et kohaneda uuendatud jumalateenistuse korraga. Kuid kindel on üks – kui kirik soovib, et tema sõnum oleks veenev ka kirikuvälistele haritud inimestele, tuleks tal hakata senisest oluliselt rohkem mõtlema, kuidas seda teha. Tänapäevane luterlik teoloogia pakub selleks suuri võimalusi ja on oluline, et neid kasutataks. Luterlikud kirikud on läbi aegade muutunud ja muutunud on ka nende õpetus – üksnes selle tuum, mida võiks nimetada luterluse põhisõnumiks, on jäänud samaks ning selleks on luterlik õigeksmõistuõpetus. Muutunud on aga see, kuidas seda mõtestatakse ja tõlgendatakse ja kui see on nii, siis võiks see muutuda ka tulevikus.

Arutades kiriku õpetuse muutumise üle on tihti püstitatud alternatiiv, kas muutuda ühiskonna mõjul või nagu tihti öeldakse, „aja vaimu survel“ või oma seesmisest loogikast lähtudes. Olen veendunud, et selline alternatiiv ei ole põhjendatud, sest kiriku vaimsus on alati vähem või rohkem osa ajastu üldisest vaimsusest. Nende mõju on olnud vastastikune ja kehtib reegel, et mida tugevam on kirik mingil ajastul, seda tugevamalt mõjutab ta ise ajastu vaimsust. Küsigem endalt, kuivõrd mõjutab meie kirik ja tema vaimsus meie ühiskonda ja kultuuri AD 2021.

Lutherist alguse saanud protestantliku reformatsiooni oluline sõnum on, et kirik peab muutuma. Muutumine pole eesmärk omaette, vaid selle eesmärk on oma põhiülesande parem täitmine. Selleks ülesandeks on olnud ja on ka täna evangeeliumi kuulutamine. Kõik teised ülesanded, mida kirik on täitnud, on olnud vaid peaülesande teenistuses ja tänapäeval on suure osa neist (haridus, sotsiaalhoolekanne) võtnud enda peale ka muud institutsioonid. Ilmselt on evangeeliumi kuulutamine ainus ülesanne, mida kirik ei saa loovutada ühelegi ilmalikule institutsioonile.

Et olla tõhusam evangeeliumi kuulutaja, peaks kirik arvestama kahe tõsiasjaga – nendeks on oma sõnumi veenvam ja jõulisem esitamine (mis eeldab ka selle sügavamat mõtestatust) ning kuulajate vastuvõtuvõimega arvestamine. Viimane hõlmab ka nende haridustaset. Kutsun üles mõtlema kõiki kiriku liikmeid, eeskätt aga ametikaaslasi ja teoloogilise kõrgharidusega ilmikuid selle üle, mida teha, et evangeelium, mida kuulutame, oleks intellektuaalselt mõtestatum ja seeläbi veenvam. Kuidas esitada kristlikku sõnumit nii, et see puudutaks ka neid inimesi, kellel on kiriku suhtes mitte ainult emotsionaalsed, moraalsed ja rituaalsed, vaid ka kõrged intellektuaalsed ootused. Julgustan kõiki selle üle mõtlema ja kasutama sel eesmärgil maksimaalselt oma teadmisi ja oskusi ning täiendama neid üha. Kutsun üles olema valmis tegema muutusi mitte ainult liturgias, vaid ka kiriku õpetuses, kui need muutused toovad selgemalt ja sügavamalt esile evangeeliumi ehk ristiusu põhisõnumi. Kirikuna ei saa me ignoreerida ühiskonnas toimuvaid muutusi, kuid me ei tohiks mingil juhul karta ka muutusi, mis tulenevad kiriku ülesandest endast – vajadusest olla evangeeliumi tunnistaja kõigil aegadel ja kõigis oludes. Olgu see meie kõigi ühine südameasi. 

Meeldib 2

Uudisele “Jaan Lahe: julgus muutuda” on 1 meie veebivärava-väline viide:

Lisa kommentaar