Koguduse lugu: Alatskivi kogudus

Alatskivi kirik
Alatskivi kirik (Foto: Kristjan Luhamets)

Õp Kristjan Luhamets tutvustas Pereraadio saatesarja “Koguduse lugu” seekordses osas Kodavere koguduse lugu.

Muinasajal asus Peipsi kaldal Sobolitsi kihelkond. Soopoolitseks on seda esimest korda nimetatud küll alles 1936. aastal. Sama hästi võis kihelkond nime saada väikeselt ahvenalt, keda sobuliks nimetati. Kihelkond hõlmas nii praeguse Kodavere kui Alatskivi ning oli tihedais sidemeis teiste Peipsi-äärsete kihelkondadega, eriti Emajõest lõunasse jääva Võnnu ja Mehikoorma kandi rannarahvaga.  

Sobolitsi keskus asus Alatskivi linnuses, mida tuntakse Kalevipoja sängina. Kihelkonna põhjapoolne osa – Kodavere – oli tõenäoliselt asustatud vadjalastega. 

1224. aastal arvati Sobolits Tartu piiskopi valduste hulka. Kalevipoja sängist veidi üle kilomeetri eemal asuvale künkale kerkis vasallilinnus. Väikesed pühakojad ehitati nii Alatskivile kui Kodaverre – millal täpselt, pole teada. See, et viimased võivad saada esimesteks ja esimesed jääda viimasteks, kehtib ka Alatskivi kohta – endisest keskusest sai abikogudus ning Kodaverest kihelkonna uus keskus. 

Esimene dokumenteeritud teade Alatskivi abikiriku kohta pärineb aastast 1625, kui kabel uuesti üles ehitati. Kiriku ümber oli surnuaed, kuhu maeti vähemalt 1773. aastani. Praegu kasutatakse uut surnuaeda. Vana meenutavad kiriku ümber kaks risti, millest üks kannab aastaarvu 1693. 

Alatskivi esimesed kabelid ehitati puust. Räägitakse, et Poola ajal ehitanud Alatskivi mõisnik kabeli patukahetsusest kantuna. Rootsi ajal ehitanud Alatskivi omanik Joachim von Cronmann (1635 – 1703) puust kabeli pärast seda, kui oli pääsenud uppumisohust. Jumalateenistusi pidasid siin Kodavere vaimulikud. 

Alatskivi mõisnikul, krahv Reinhold Johann von Stackelbergil oli soov ehitada kivikirik. Ehitus algas 1811. aastal, kuid krahvil jäi see nägemata, sest aasta varem ta suri. Lesk täitis mehe soovi ja viis ehituse lõpule, seda vaatamata käimasolevale Vene-Prantsuse sõjale. Kivikirik pühitseti 22. septembril/4. oktoobril 1812 ehk ajal, mil Napoleon viibis Moskvas. 

1837. aastal sai Alatskivi kirik oreli, õigupoolet küll ainult laenuks köster Torniuse käest. Oma orel telliti Alatskivi kirikule 1844. aastal Tartu meistri Kessleri käest. 1848. a. värviti kirik väljast, valmistati uus kantsel ja Stackelberg kinkis 12 haruga kroonlühtri. 

Kuigi kohalikud kirikuõpetajad olid vennastekoguduse suhtes tõrjuva hoiakuga, jõudis liikumine vähehaaval ka Alatskivile. Kihelkonna hingekarjane Eduard Lossius nägi kõvasti vaeva, et hoida koguduse ühtsust. Ta püüdis hoida Lümati palvemaja oma kontrolli all ning piirata väliseid kombeid, millega vennad end teistest eraldasid. 

11. oktoobril 1845 kuulis õpetaja Lossius, et 50 Alatskivi inimest kavatsevad õigeusku kogudusse minna, kuid kas Nina või Tartu omasse, oli veel lahtine. Ka vennastekoguduse palvemajas arutati, kas minna või mitte. Lossius tegi, mis suutis ning võis olla rahul, et Jumala abiga õnnestus usuvahetus Alatskivil ära hoida. 

Ajapikku jäi Alatskivi kirik rahvale väikeseks. Stackelbergi kulul ehitati see altariruumi võrra pikemaks ning lisati külgtiivad rõdudega. Sellega omandas pühakoda iseäraliku risti kuju, millel on laiust rohkem kui pikkust. Palvelisi mahutas pühakoda varasemaga võrreldes nüüd enam kui topelt. Alatskivi kiriku pühitses 9./21. oktoobril 1866 Liivimaa konsistooriumi assessor ja Tartu Maarja koguduse õpetaja Adalbert Hugo Willigerode, kes juhtumisi oli kohaliku kirikuõpetaja Immanuel Vossi äi. 

Samal päeval sai kirikus leeriõnnistuse ehitust korraldanud krahvi tütretütar Marie von Nolcken. Kirikus olid nüüd uus altar ja kantsel. Marie Nolcken oli maalinud altaripildi Jeesusest armulauda seadmas. 

Peale selle sai Alatskivi kirik ristimisposti ehk keerdvarrelise aluse ristimisvaagnale. Sambake on valmistatud õlipuust, mille krahv Stackelberg isiklikult Palestiina-reisilt kaasa tõi. 

Uue oreli ehitas Tartu meister Friedrich Wilhelm Müllverstedt 1868. aastal. 

Esialgu oli Alatskivi kirik ilma tornita. 1866. aastal valatud kell seisis kirikuesisel platsil postide otsas. Torn ehitati 1890. aastal ja pühitseti 16./28. septembril. 

1870. aastal läks Alatskivi mõis Stackelbergi tütre kaasavarana Nolckenite aadliperekonna omandusse, mispeale hakati mõisasüdant senisest esinduslikumas stiilis välja ehitama. Kuna Arved von Nolcken oli Šotimaa reisil vaimustunud sealsest arhitektuurist, eriti aga Balmorali lossist, otsustas ta ehitada Alatskivi häärberi Balmorali eeskujul. Projekti koostas Arved von Nolcken ise ja juhtis ise ka ehitustöid. Kuigi Briti kuningapere suveresidents Balmoralis on tunduvalt suurem, on ka Alatskivi lumivalge mõisahoone pilkupüüdev ja sellega palju tuntust kogunud. Muuhulgas on Alatskivi lossis helilooja Eduard Tubina muuseum. Eduard Tubin on sündinud Kodavere kihelkonna Torila külas. 

Siinsamas Alatskivi külje all Riidma külas sündis pere seitsmenda lapsena luuletaja Juhan Liiv. Ehkki mõned kirjatööd avaldati juba tema eluajal, jõudis ta eesti kirjandusse suuresti postuumselt. Juhan Liivi ande suurus avaldus eriti haiguse ajal loodud lüürikas. Tuntud on tema novell „Peipsi peal“ ja jutustus „Vari“ esialgse pealkirjaga „Kui seda metsa ees ei oleks“, samuti luuletused „Ma lillesideme võtaks“, „Eile nägin ma Eestimaad!“, „Ta lendab mesipuu poole“, autobiograafiline eleegia „Helin“ ja paljud teised luuletused. 

Eesti rahvast võrdles Juhan Liiv Vana Testamendi aegse jumalarahvaga: „Sa oled kui Iisrael vanast, // oh minu isamaa! // Kui Iisrael prohveti päevil, // seesama viisiga.“ Ja luuletus lõpeb sõnadega: „Sa oled vintsutatud // just nagu Iisrael ka. // Sind kõige looja kaitsku // ja olgu sinuga!“

Kirjanikuna on tuntud ka Juhan Liivi vanem vend Jakob Liiv ning arvukalt laulusõnu on kirjutanud kirikuõpetajast onupoeg Joosep Liiv, kes sündis samuti Alatskivil. Praegu on kiriku lauluraamatus Joosep Liivi kirjutatud näiteks: „Ei mitte meile, mitte meile, // vaid Sulle, Jumal, olgu au! // Sa näitad täna, näitsid eile, // kui suur Su, Isa, armu nõu: // Tee lahti suu ja süda mul, // et laulan kiitust Sul.“ 

Alatskivi kirik oli Kodavere kihelkonna abikirik, kuigi kirikuraamatuid peeti eraldi. Kohalike soov oli leida Alatskivile oma õpetaja. 1927. aastal tunnistatigi Alatskivi iseseisvaks kogudus ning 1930. aastal astus siin ametisse Osvald Põldma, kes oli pärit Kodavere kihelkonna Tedrekülast. Alatskivi kogudust teenis ta kuni 1950. aastani. Elu viimased aastad oli ta kirikuõpetajaks Järva-Jaanis. Tema ajal käis 1936. aastal Alatskivi kirikus leeris Varnjalt pärit Harald Tammur, kes sõja ajal peitis ära esimese sini-must-valge lipu ning kellest hiljem sai Nõo ja Tartu Pauluse koguduse õpetaja ning Tartu praost. 

1937. a. valmis Alatskivil ka pastoraat, kuid koguduse käes oli hoone vaid neli aastat. Seejärel leidis nõukogude võim sellele uue otstarbe. Majas on olnud Kallaste rajoonikohus, Alatskivi keskkooli internaat, õpetajate korterid ja lasteaed. Seejärel tegutses hoones ambulatoorium. 

Alatskivi loss võõrandati Eesti Vabariigi poolt ja muudeti koolimajaks. Pärast teist maailmasõda paigutati sinna masina-traktorijaam, mistõttu hävisid lossi ümbritsenud rikkalikud roosipeenrad. Seejärel asus lossis sovhoosikeskus. Praegu on kaunis hoone valla poolt renoveeritud. 

1950. aastatel teenis Alatskivi kogudust August Ruus, endine õigeusu preester, kes lohaka ametipidamise pärast tuli siiski ametist vabastada. Viimaseks oma õpetajaks Alatskivil oli Valter Ilves, kes igapäevase leiva teenis Kokora kolhoosi töölisena. Edaspidi on Alatskivi kogudust teeninud taas Kodavere, vahepeal ka Avinurme koguduse õpetaja. 

Alatskivi kirik ei ole kannatanud sõjakahju, küll aga rüüstamist kohalike poiste poolt. 1960. aastal lõhuti orel, 1973 elektriseadmeid ja aknaid, 1976 lõhuti aknaraame ja –klaase, purustati kroonlühter ja viidi ära altarimaal, krutsifiks ning altari lühtrid. 1978 lõhuti enamus aknaid ja käärkambri uks. Edaspidi järgnesid rüüstamised igale parandamisele. 1980 lõhuti korraga kõik aknad. 1983 valmistas kogudus kiriku akendele trellid. Vaatamata rahapuudusele tegi kogudus aastast aastasse remonti. Vahepeal käis kogudus koos pastoraadis, koolihoones ja suvel isegi lageda taeva all (Eesti Kirik 25.08.1993, lk 2). 

1990. aastatel asus koguduse liige Lembit Kukk (1929 – 2017) juhtima Alatskivi kiriku taastamistöid. Tema abikaasa Helmi kutsus kokku valla rahva ja pidas kiriku restaureerimise raamatupidamist. Kuna taastajate hulgas oli tööl üks lastekodust tulnud poiss, tõi Helmi talle iga päev sooja sööki. Kirik taaspühitseti 8. augustil 1993. a. 

Kuhu kadus Marie Nolckeni altarimaal, pole teada. Väikesel must-valgel fotol on jäädvustatud kiriku sisemus ja maal, mis kujutab Jeesust palvetamas Ketsemani aias. Foto eeskujul maalis Tiina Kuus 1993. aastal Alatskivi kiriku praeguse altarimaali. Kaks madonnapilti ja “Maarja kuulutus” rõdu piirdel on Valentina Braksi valmistatud koopiad renessanssmeistrite järgi. 

Koguduse lugu” on õp Kristjan Luhametsa autorisaade, mis on Pereraadio eetris neljapäeviti kell 10.45; 17.15 ja 23.15.
Saateid saab järelkuulata ka aadressil www.pereraadio.ee.

Meeldib 1

Lisa kommentaar