Koguduse lugu: Mustvee kogudus

Mustvee kirik (Foto: Väino Valdmann, CC BY-SA 3.0 Wikimedia Commons kaudu)

Õp Kristjan Luhamets tutvustas Pereraadio saatesarja “Koguduse lugu” seekordses osas Mustvee koguduse lugu.

Mustvee on kirikute poolest rikas. Veidi enam kui 1200 elanikuga linnas on viis kirikut: vene õigeusu, vene vanausu, vene ainuusu, baptisti ja luteri kirik. Kasepää suunal veel kaks vanausu palvemaja. Omavahelist läbisaamist iseloomustab lugupidamine ja austus. 

1652. aastal alustas Moskva patriarh Nikon Vene õigeusu kiriku reformimist. Neid, kes reformidega kaasa ei tulnud, nimetati vanausulisteks ning neid kiusati taga, seda eriti 1680. aastatel. Mis neil muud üle jäi, kui põgeneda. Turvalise paiga leidsid vanausulised Peipsi kallastel, kuhu nad 17. ja 18. sajandil ridamisi kalurikülasid rajasid. 

Mustvee oli juba varem olemas, kirjalikult mainitud 1493. Juba 1554. a. oli siin väike ordumõis, mis Poola ajal kuulus Laiuse linnusele. Tähkvere talupojad ehitasid siia ajutisi kalamaju. 18. sajandil elas Mustvees ülekaalukalt venelasi, peamiselt vanausulisi. Piirkond kuulus Torma kihelkonda. 

Kui 1845. a. algas usuvahetusliikumine ja Laiuse talupojad tulid Mustvee preestri juurde, et lasta ennast kirja panna, sai neile osaks pettumus: preester eitas materiaalse kasu saamise võimalust usu muutmise tagajärjel ning koguni pilkas mehi, vastates sellekohasele küsimusele, et üleskirjutamise otstarve olevat kindlaks teha, kui palju on Vene riigis narre. 

Tooniandvaks jäid Mustvees vanausulised. Raja külas tegutses ikoonimaalija Gavriil Frolov (1854 – 1930), kes on rajanud Eesti ainsa ikoonikoolkonna. Frolov on kõigi aegade tuntuim Eestis elanud ikoonimaalija. 

19. sajandil kasvas Mustvee rahvaarvu poolest kiiresti. Kasvas ka eesti luterlaste hulk, kes otsis endale kooskäimise kohta. Kuna Torma kirik oli 15 km kaugusel, tundus mõistlik ehitada Mustveesse oma kirik. 1864. a. koostati kiriku ehituse eelarve. Kaks aastat hiljem puhkes Mustvees suur tulekahju, mis hävitas eestlaste külaosa peaaegu täielikult. Kiriku ehitamise mõte tuli lükata edasi. 

1873. a. moodustati Mustvee kiriku nõukogu ning umbes sada talupoega teatas soovist ehitust toetada. Kiriku projekteeris Johann Maas ning pärast lubade taotlemist võis ehitus alata. 

Mustvee kiriku nurgakivi pandi taevaminemise pühal 1877. a. Riia meistri juhatusel edenes ehitus jõudsasti. Juba septembris oli kirik katuse all. Rõõmustamiseks oli siiski varavõitu. Järgmisel aastal kukkus ümber peaaegu valmissaanud kirikutorn. See ehitati uuesti üles ja lõpule viidi ka sisetööd. Kuigi abi tuli ka väljastpoolt, kattis suurema osa väljaminekutest siiski Mustvee väike kogudus ise. 

Altaripildi maalis Tartu kunstnik Woldemar Friedrich Krüger. Selle kinkisid kirikule Abram ja Mihkel Koppel. Maalil kujutatakse avatud haua taustal ülestõusnud Kristust, kelle jalge ees lamab kaks sõdurit. 

Tornikell valati Tallinnas. Kella kaunistas ristilöödud Kristuse kuju, risti all nutvad naised ja kiri: „Igga üks kel öhk on se kiitko Jehowat. Halleluja“. Joosep Sõber valmistas pingid, põranda ja trepid. Torma koguduse õpetaja Carl Selmar Landesen pühitses Mustvee kiriku vana kalendri järgi 27. juulil 1880. Kaasa teenisid Tartu praostkonna vaimulikud. 

1881. a. muretseti kirikule esimene orel ning 1904. a. osteti uus, Tallinna meister Terkmanni poolt valmistatud pill. 1883. a. osteti kaks lühtrit ja üks kroonlühter. 

1921 sai Mustveest alev, 1938 linn. 1926 muudeti Mustvee iseseisvaks koguduseks. Side Tormaga jäi siiski alles. Kohapeal oli oma köster ning Torma koguduse õpetaja käis siin kord kuus ja suurte pühade ajal jumalateenistust pidamas. 1927 ehitati kirikusse ahjud, 1933 seati sisse elektrivalgus. 1936. aastal sai Mustvee kogudus esimese iseseisva õpetaja. Valituks osutus Edgar Hark. 

1939. aastal hakkas kohalik plekksepp kiriku katust vahetama. Paar töölist olid tal abiks. 11. mai õhtul sai katusel töötanud Nikolai Orlovi põlevast paberossist alguse tulekahju. Tuli levis suure kiirusega. Õpetaja Edgar Hark sisenes käärkambri kaudu kirikusse ning ruttas kantslisse, et veel viimast korda vaadata kirikut. Lae peal juba pragises kõik ja mitmelt poolt lõi välja leeke. Põrandale kukkus põlevaid tukke. Äärmiselt valus oli seda kõike näha. 

Kirikust õnnestus päästa altarimaal, üks kroonlühter ja Kristuse kuju. Alguses püüti päästa ka orelit, kuid see käis üle jõu. Osaliselt säilis kooripealne, kuid altariosa ja kantsel hävisid täielikult. Sisse põles osa kirikuriistu, kuid hävisid katus, lagi ja pingid ning kirikukell. Püsti jäid kivimüürid. 

Kiiresti algasid kiriku taastamistööd. Juba sama aasta jõululaupäeva hommikul võis õpetaja Edgar Hark Mustvee kiriku uuesti pühitseda. 

1940. aastal osteti Mustvee Nikolai õigeusu koguduselt kasutatud tornikell. Valatud on see 19. sajandil. 

Uus orel telliti Soomest, kuid alanud Nõukogude okupatsiooni tõttu jäi pilli kohale toomata. Selle asemel ostis kogudus 1940. aastal Tartu vanakraami kauplusest Puurmani krahvi koduoreli, õieti harmooniumi. 

Koguduse õpetaja Edgar Hark oli sirgjooneline ja aus mees, mõnikord küll ehmatavalt järsk ning järeleandmatu. 1941. aastal mobiliseeriti ta Punaarmeesse. Eesti Laskurkorpuse koosseisus osales ta muuhulgas Mustvee lagingus (1944) ning sai Kuramaal haavata. Saksa ajal teenis Mustvee kogudust Johannes Selliov, kes oli ühtlasi Mustvee Gümnaasiumi ja eesti algkooli juhataja. Kui kapteni aukraadis Hark 1946. aastal sõjaväe teenistusest vabanes, suri praost Kuusik ning Hark kutsuti tema asemele Torma koguduse õpetajaks. Mustvee kogudust teenis ta edasi nagu ka järgmised Torma õpetajad kuni 1963. aastani, mil Mustvee kogudust asus teenima Eenok Haamer. 

Kui Eenok 12. augustil 1963 esimest korda Mustveesse tuli, istus ta Peipsi kaldal kivi peal ning mõtles, et teda on siia otsekui piirivalvuriks saadetud. 

1950. aastatel, kui Viljandis Jaani kirik suleti, korraldas õpetaja Hark, et altar toodi sealt Mustvee kirikusse. Maali oli valmistanud tundmatu kopist A. Lucas 1898. aastal. Maal kujutab Kristust tõusmas pilvedest selginevasse taevasse. Maali allosas on Maarja ja viis apostlit. Maali kohal on Jeesuse sõnad (Jh 17,24): „Isa, ma tahan, et kus mina olen, ka nemad minu juures on, keda sa mulle oled annud.“ Ja maali all (Jh 6,35): „Mina olen eluleib: kes minu juure tuleb, see ei pea nälga nägema.“ 

Kiriku pingid on toodud nõukogude ajal suletud Tallinna Rootsi-Mihkli kirikust. 

Vana altarimaal, mis tulekahjust pääses, oli esialgu altariruumi lõunaküljes. Õpetaja Eenok Haameri algatusel kaeti sellega kinni põhjapoolne sissepääs. Nii avaneb nüüd lõunaküljelt sisenejale vaade vanale, tulekahjust pääsenud kroonlühtrile ja altaripildile, mille ees on ka väike kõrvalaltar. 

1964. aastal kuulis õpetaja Eenok Haamer, et kolhoos kavatseb Võrumaal Pindi koguduse leerisaali tühjaks teha. Koos abikaasa Ehaga sõitis ta kohale, hankis veoauto ja tõi ära Tartu meistri Müllverstedti tehtud nelja registriga oreli. Pill oli rüüstatud. Selle taastamiseks puudusid vahendid. Aastal 2005 korraldasid Saksamaa sõbrad korjanduse ning Olev Kents tegi pilli korda. Praegu kasutatakse seda kirikusaali lõunaküljes. 

1977. aastal sai Eenok Haamerist Usuteaduse Instituudi õppejõud. Eesti taasiseseisvumise ajal osales ta aktiivselt ühiskondlikus elus. 1988. aastal alustas ta ühena esimestest usuõpetuse tundidega koolis. 1989. a. algatas ta Tartus ja Tallinnas usuõpetajate kursused. 1993. a. asutas ta Tartu Teolooga Akadeemia. 

Sõpruskoguduse Hämeenkyrö abiga rajati kiriku orelirõdu alla talvekirik, mille pühitses 1995. aastal Hämeenkyrö kirkkoherra Hannu Lehtipuu. 

Aastal 2015 sai Mustvee kirik barokkoreli. See oli ehitatud 1962. aastal Dresdeni firma Gebrüder Jemlich poolt Soome Joutjärve kirikusse. Orelil oli 27 registrit ja kolm manuaali. Kuna pillil oli mitmeid puudusi, ehitas Olev Kents selle ümber, muutis täielikult kogu traktuuri, oreli kapi ja täiendas kõlalist koosseisu. Esimesele manuaalile ehitas Kents ka uued tuulepõhjad. Seni orelirõdul asunud harmooniumi kinkis Mustvee kogudus Puurmani Mõisakoolile, kus pill on nüüd oma algses asukohas. 

Koguduse lugu” on õp Kristjan Luhametsa autorisaade, mis on Pereraadio eetris neljapäeviti kell 10.45; 17.15 ja 23.15.
Saateid saab järelkuulata ka aadressil www.pereraadio.ee.

Meeldib 1

Lisa kommentaar