Koguduse lugu: Valga kogudus

Vaimulikud Valga kiriku altari ees (Foto: Toomas Nigola)

Õp Kristjan Luhamets tutvustas Pereraadio saatesarja “Koguduse lugu” seekordses osas Valga koguduse lugu.

Valgat on esmakordselt mainitud 1266. aastal. Sageli peeti siin Liivimaa maapäevi. Järelikult oli alevis võimalik korraldada suuri kogunemisi. 15. sajandil peetigi maapäevi vaid Valgas ja Volmaris. Valga asus Tartu piiskopi, Volmari aga Liivi ordu maadel, Valga otse piiskopi ja ordu valduste piiril. Siiasamasse kõrvale, ordu alale kerkis Luke vasallilinnus, mille ümber kujunes Luke kihelkond. 

Kuigi Valga preestrit on mainitud nii 1286. kui 1426. aastal, oli väikesel alevil siiski harva oma iseseisev vaimulik. Enamasti teenis Valgat Luke koguduse vaimulik. Nii oli see ka pärast usupuhastust ning alles alates 1853. aastast on Valga kogudusel olnud püsivalt oma õpetaja.  

Katoliku ajal oli Valgas väike puust pühakoda, mille venelased 1501. aastal hävitasid. Ka hilisemad puukirikud langesid sõja laastamistöö ohvriks. 

Pärast Liivi sõda algas Liivimaal Poola võimu tegelik maksmapanek. Sellega seoses andis Poola kuningas Stefan Batory 11. juunil 1584 linnaõigused Valgale, mis niigi juba linna mõõdu välja andis. 

Rootsi ajal moodustati Tartu praostkond, kuhu esialgu kuulus ka Valga. 1693. aastal eraldati Tartu praostkonnast Koivaliina (Gaujiena), Aluliina (Aluksne), Kulna (Gulbene) ja Valga (Valka) kogudused. Kolm esimest liideti Võnnu (Cēsis) praostkonnaga ning Valga Riia maapraostkonnaga. 

Põhjasõja ajal pärast Hummuli lahingut 1702. aasta juulis põletasid venelased jälle Valga linna koos kirikuga maha. Luke kirikuõpetaja, kes ka Valgat teenis, viidi Venemaale vangi, mõni aasta hiljem viidi vangi ka järgmise õpetaja. 

Pärast sõda astus siin ametisse Zacharias Piel, kes varem teenis Tirsa (Tirza) kogudust. Sõja ajal olid venelased ta kolm korda paljaks röövinud. Ometi ei lahkunud ta koguduse juurest muidu kui ta lõpuks küüditati. Hiljem teenis ta Luke kihelkonda ja Valga linna. Tema ajal ehitati aastatel 1726 – 1729 Valga uus puukirik, mis pühitseti teisel nelipühal. Kirik sai 8 sülda pikk (17,1 m), 6 sülda lai (12,8 m) ja 22 palki kõrge. Altariruum oli 4 sülda pikk (8,5 m) ja niisama lai. 

Oma õpetajat linnal ei olnud. Kord oldi sellele väga lähedal kui üks rikas raehärra tegi testamendi Valga linnale, et selle läbi saaks kirikuõpetaja ametisse pandud. Paraku läks nii, et kui raehärra suri, ei leitud testamenti enam kusagilt ja loodetud kapital õpetaja ülalpidamiseks jäi linnal saamata. 

1774. aastal teatas Hupeli „Topographische Nachrichten“, et Valga on kolmest tänavakesest ja umbes sajast väiksest puumajast koosnev linnake Peterburi maanteel Riia ja Tartu vahel. Kirik on väike, puust ja ilma tornita. 

Pärast 1783. aasta haldusreformi moodustati Riia ja Võnnu praostkondade äärealadest uus Valga praostkond ja Valgast sai kreisi keskus. 

Väsinud puukirik jäi kogudusele kitsaks. Selle asemele hakati ehitama praegust kivikirikut. Ehituseks andis kindralkuberner heakskiidu juba 1779. aastal, kuid kohaliku ehitusmeistri koostatud kavandi laitis ta maha. Asemele soovitati Riia kubermangu arhitekt Christian Haberland, kes projekteeris ka Võru ja Aluliina (Aluksne) kirikud. Niisiis projekteeris Haberland ka Valga kiriku. 

Endisel turuplatsil pandi kiriku nurgakivi 31. mail 1787. Ehitus kestis üle kahe aasta kuni raha otsa sai. Katus oli juba peal kui töö jäi seisma 23 aastaks. Vahepeal koguti raha ja keiser Aleksander I lisas sellele 5000 rubla. Ehituse lõpuleviimist juhatasid kohalik müürsepp Adam Christoph Rodney ja Võru ehitusmeister H. Kodres. Kiriku pühitses 3. septembril 1816 Liivimaa kindralsuperintendent Karl Gottlob von Sonntag. 

Valga Jaani kirik on Eesti ainus ovaalse põhiplaaniga kirik. Barokile on see iseloomulik nagu ka murdkelpkatus ja katuseaknad ning liigendamata kirikusaal – kiriku puulagi toetub ainult seintele. See-eest aknad, uksed ning mitu fassaadi detaili annavad märku varajasest klassitsismist. Klassitsistlik on ka kiriku torn. Lühter kiriku laes on rokokoo stiilis, mida Eesti kirikutes harva ette tuleb. 

Tundmatu kunstniku loodud altarimaal kujutab Kristuse ülestõusmist. Õnnistava ülestõusnu ees on kujutatud põlvitavat inglit ning kahte maha langevat sõdurit. Maali all vastu altarit on väiksem maal, millel tundmatu kunstnik on kujutanud püha õhtusöömaaega, ilmselgelt Leonardo da Vinci maali jäljendades. Selle väikse maali kinkis Valga kirikule Riia kodanik, pottsepp Hase. Lisaks on mõlemal pool altarit seinal veel üks väike pilt. 

Altari kohal on saksa keeles Teise ajaraamatu sõnad (2Aj 7,16): „Nüüd olen ma valinud ja pühitsenud selle koja, et minu nimi oleks seal igavesti. Mu silmad ja mu süda on seal iga päev.“ Algselt oli selle koha peal kantsel. Alles 19. sajandi teises pooles sai Valga kirik uue kantsli praegusel kohal. 

1849. a. tõi lätlane Jānis Cimze Valga linna Liivimaa köstrite ja kihelkonnaõpetajate seminari, mille ta 10 aastat varem oli Volmaris (Valmiera) asutanud. Cimze seminaris said hariduse Carl Robert Jakobson, Ado Grenzstein, Joosep Kapp, Aleksander Saebelmann-Kunileid jpt. 

Erilist tähelepanu pööras Cimze muusikaõpetusele. Selleks, et õpilased saaksid orelimängu harjutada, tellisid Jānis Cimze ja dr Ulmann Valga kirikule oreli. Selle ehitas 1867. aastal Saksa orelimeister Friedrich Ladegast. Hea kõla tõttu on Valga orelit hinnatud Euroopa kahesaja parema hulka. See on üks väheseid algsel kujul säilinud Ladegasti oreleid, Eestis üldse ainus selle meistri pill. 

1798. a. sai kogudus viimaks oma õpetaja, kuid juba 1823. a. ühendati Valga jälle Luke kogudusega. Päris iseseisvaks sai Valga Jaani kogudus 1853. aastal. Siis ehitati ka pastoraat. Valga Jaani kogudust teenisid valdavalt Läti päritolu pastorid, sh Julius Kuptsch (Jūlijs Kupčs), kes 1919. aastal oli Niedra valitsuses rahvavalgustusminister. 

19. sajandi lõpukümnenditel ehitati Valgast läbi neli raudteed, mis tegi linnast olulise keskuse. Järjest rohkem asus siia eestlasi, mistõttu hakati saksakeelses Jaani kirikus ka eestikeelseid jumalateenistusi pidama. Abikäe ulatasid selleks naaberkoguduste õpetajad. 1880 seati Valga eestlaste jaoks ametisse oma köster-kooliõpetaja Hans Einer, kolm aastat hiljem ka kiriku abiõpetaja. Aastatel 1884 – 1887 oli Valga eestlaste õpetajaks Rudolf Kallas. 1895 sai eesti õpetaja eraldi pastoraadi. 

25. oktoobril 1908 asutati eestikeelne Valga Peetri kogudus, mille jumalateenistusi endiselt Jaani kirikus peeti. 1915. a. kavatseti asuda oma kiriku ehitamisele, kuid maailmasõda tõmbas plaanidele kriipsu peale. Eriti keeruliseks läks olukord pärast Vabadussõda, kui linn poolitati riigipiiriga. Luke kihelkonnakirik ehk maakirik jäi Läti poole, Valga Jaani ehk linnakirik aga Eesti poole. Kahe kiriku vahe on umbes 700 meetrit. 

Palju Jaani koguduse liikmeid jäi Läti poole, Luke kihelkonna eestlased aga Eesti poole. Luke koguduses oli eestlaste abiõpetajaks Johannes Kerg, kes 1919. aastal oli ühtlasi Valga linnapea. 

1922. a. liitus Luke koguduse Eesti poolele jäänud osa eestikeelse Valga Peetri kogudusega. Johannes Kerg sai Valga Peetri-Luke koguduse ühiseks õpetajaks. Eestisse jäänud lätlased jäid Jaani kogudusse, mis suleti 1945. a. Eesti kogudusel polnudki vaja oma kirikut ehitada ning Jaani kirik on Peetri-Luke kogudusele koduks tänase päevani. 

31. jaanuaril 1919 arreteerisid eesti bolševikud Valga koguduse õpetaja Richard Wühneri, kes viidi Pihkvasse ja tapeti. Samal ajal sai 7 km eemal Paju lahingus surmavalt haavata Julius Kuperjanov. Soome vabatahtlike abiga jäi Valga kindlalt eestlaste kätte. Langenud soomlasi meenutab nüüd kiriku seinal mälestustahvel Põhja Poegade rügemendile. 

Kuna Valga praostkond jäi Läti poole, asutati 1926. aastal Eestis uus Valga praostkond. 

Valga kiriku kaks malmkella valati 1938. aastal Saksamaal Bochumis. Kelladel on peal kirjakoha viited, ühel 1Kr 16,13: „Valvake, seiske usus, olge mehised, saage tugevaks!“ ja teisel Ef 5,2: „Ja käige armastuses, nõnda nagu Kristus meid on armastanud ja on iseenese loovutanud meie eest anniks ja ohvriks, magusaks lõhnaks Jumalale.“ Lisaks on kiriku torni kolmes küljes ajanäitaja kell.  

1953. aastal tuli Valga koguduse õpetajaks Jaan Audova, 1977. aastal jätkas tema tööd poeg Peep Audova. Samal sügisel paigaldati kirikusse gaasiküte. 

Seoses Schengeni lepinguga kõrvaldati 2007. aastal Valgas kõik piiripunktid ja -tõkked. Luke koguduse liikmed on praeguselt Valga õpetajalt Margus Suvilt küsinud, kas ta ei võiks teenida ka neid – et oleks jälle linna- ja maakogudus ühe hingekarjase hoole all. 

Koguduse lugu” on õp Kristjan Luhametsa autorisaade, mis on Pereraadio eetris neljapäeviti kell 10.45; 17.15 ja 23.15.
Saateid saab järelkuulata ka aadressil www.pereraadio.ee.

Meeldib 2

Lisa kommentaar