Toivanenid näevad misjonäridena Myanmari õuduste keskel siiski imet

Helene ja Joona Toivanen räägivad videos kavatsusest evakueeruda (kuvatõmmis)

Helene ja Joona Toivanen, Tartu Maarja kirikus ametis olnud abielupaar, kavatses oma elu siduda Myanmariga kolmeks aastaks. Poolteist aastat tagasi lennukist väljunud misjonärid ei osanud aimata, et sel soojal kireval budistlikul maal ei oota neid üksnes kultuurišokk. Koroonapiirangute ja nüüd lisaks ka sõjaväeterrori tingimustes on paar õppinud muu hulgas üht: põhjalikult läbi kaalutud plaanid võivad äkitselt muutuda kasutuks ja vaja on kiirelt uut plaani. Nagu ka seda, et elada ja tegutseda tuleb usus ja lootuses, kirjutab misjonäripaari elust Virumaa Teataja.

Rakverest pärit Helene (neiupõlvenimega Hütt) ja Helsingis sündinud Joona Toivaneni läkitasid kaugesse Kagu-Aasia riiki Eesti ja Soome luterlikud kogudused ning misjoniorganisatsioon. Nad läksid kolleegidelt üle võtma paar aastat tagasi rajatud kristliku teoloogilise instituudi juhtimist ja arendamist. Joona asus tööle selle direktorina ja abikaasa Helene õppealajuhatajana.

Misjonäride saabudes kruvis aga Myanmari poliitiline olukord üha pingelisemaks ning sellest kõnelevad praegu murelikult uudistesaated üle kogu maailma. Helene Toivanen rääkis, et ehkki paljud kohalikud etnilised hõimud on aastakümneid kannatanud sõjaväe terrori all, on nüüd selle ulatus kordades suurenenud. Eelmisel nädalavahetusel Myan­maris korraldatud veresaunas kannatasid väga paljud süütud inimesed.

Myanmaris on aastakümneid väldanud etnilised konfliktid ning ühiskonnas on sügavale juurdunud etniline, religioosne ja sooline diskrimineerimine. “Kui enne on vägivald olnud suunatud rahumeelsete meeleavaldajate ning neid inimmüürina kaitsvate “eesrindlaste” vastu, siis nüüd on armee hakanud inimesi valimatult tapma,” rääkis Helene lehele ja lisas: “Sotsiaalmeedias levib võikaid videoid ja pilte, kuidas rünnatakse või tapetakse lihtsalt tänaval liikujaid, samuti on tungitud inimeste kodudesse ning tapetud ka lapsi. Selle arutu vägivalla kirjeldamiseks ei ole sõnu.”

Misjonäride kodulinn Yangon meenutab Helene sõnul kummituslinna: need, kellel on sugulased-pered maal, on põgenenud sinna ning ka seni siia jääda soovinud välismaalased lahkuvad kiirustades. Misjonärid ise plaanivad lähinädalate jooksul evakueeruda Bangkokki.

Praeguse hävingu keskel võib aga siiski kohata imet: hirmu ületab hoolivus, andestus ja ühtsus. „Kõige suurem tunnistus, et inimesed on praeguse võitluse juba võitnud, on näha piltidel koos eri religioonide esindajaid, julgeid naisi eesrindel, inimesi avamas oma koduuksi politsei eest põgenevatele relvitutele noortele varjupaika pakkudes. Ja veel võimsamad on üle kogu ühismeedia levivad sõnumid inimestelt, kes paluvad andeks oma vaikimise pärast, kui osa etnilisi rühmitusi on aastaid vägivalla käes kannatanud, kuid enamik on sellest lihtsalt mööda vaadanud,” kirjutasid Toivanenid oma sel nädalal Eesti kogudustele saadetud kirjas.

Helene ja Joona juhitava luterliku instituudi õpilased on pärit Lääne-Myanmarist Tšini osariigist, kus erinevalt muidu ülekaalukalt budistlikust riigist elavad hõimud, mille liikmed on juba mitmendat põlve kristlased.

Üle maailma levinud pandeemia tõttu on Myanmaris koolid suletud aga juba terve õppeaasta – õppeaasta kestab seal juunist veebruarini. Nii ei saanud Helene ja Joona ka plaanitud viisil koolis õpetama asuda. Toivanenid tegid aga juba uue plaani: koolitada oma Yangoni kolleege, kel on üksnes tugev baas teoloogidena, aga puudub pedagoogiline eriharidus.

Helene ja Joona Toivanen tänavad EELK Misjonineskuse Facebooki lehe vahendusel eestpalvete ning rõõmustavate ja toetavate sõnumite eest.


Vaata lisaks:

Meeldib 1

Lisa kommentaar