Marko Tiitus: 25. märts ei ole ebainimlikkuse, vaid inimlikkuse püha

Foto: Eesti Kirik

„Küüditamise aastapäevad ei kõnele meile mitte lihtsalt mineviku kurbadest sündmustest, vaid inimlikkusest – hoolivusest, halastusest, suuremeelsusest –, selle kestmisest ning võidust kõige ja kõigi kiuste. Minu meelest ei ole 25. märts mitte ebainimlikkuse, vaid inimlikkuse püha,“ kirjutab tänases ajalehes Sakala Viljandi praost, assessor Marko Tiitus (pildil).

Marko Tiitus arutleb, miks pole tänane suurküüditamise mälestuspäev ametlikult riiklik püha ega isegi lipupäev, nagu on seda juuniküüditamise aastapäev. Ta toob siinkohal paralleeli eelmise ja praeguse koroonakevade vahel: „See, mis esimene kord põhjustab šokki ja valu, võetakse teine kord vastu märksa tuimemalt. Inimene kohaneb paraku kõigega – ka ebainimlikkuse, vägivalla ja vaimse piiratusega,“ nendib ta. Viljandis peetakse aga represseerituid meeles, helisevad kirikukellad, süüdatakse küünlad ja asetatakse pärgi. „Tullakse kokku, et üksteisele lubada: me teeme kõik endast oleneva, et niisugused sündmused enam kunagi ei korduks,“ ütleb Tiitus.

Vaimulikuna mõtestab Marko Tiitus märtsiküüditamise päeva sõnumit praegusesse aega – teise koroonakevadesse, aastasse, kui tähistame Eesti iseseisvuse taastamise 30. aastapäeva – inimeste ja perekondade lugude kaudu. Tiitus toob lugejate ette vaimulike ja nende abikaasade mälestuskilde Edakai Simmermanni koostatud kogumikust «Mitu sõrme on Jumalal?». Inimesed, kellest raamatus räägitakse, olid kogudusetööl juba enne teist maailmasõda ja nende elu veristasid vanglate ja sunnitöölaagrite okastraadid. Üks neist on Guido Reinvalla, kes teenis vaimulikuna Võrumaal, Avinurmes ja Hiiumaal. Tema ja abikaasa Linda viidi koos kahe väikese tütrega samast Karksi pastoraadist 25. märtsil 1949 vastu hommikut, abikaasaga said nad Siberis kokku alles aastate pärast.

„Millele ma mõtlen nende kahe inimese mälestusi lugedes – tegid nad ju aastakümnete eest oma kirikus ja kihelkonnas sama tööd mis mina praegu?“ küsib endalt Tiitus ja vastab raamatust loetud õõvastavate, südantlõhestavate ja liigutavate mälestustega. Seejuures mõtleb ta imetlusega ohvrite võimet jääda kõigi neile osaks saanud julmustele vaatamata inimlikuks. „Sellest, kuidas vaimulik jäi kõigest hoolimata vaimulikuks ka laagris, püüdis palvetada koos surijatega ning meenutas, kuidas tal alati silmad veekalkvele võttis, kui meestel oli kaasas ema pilt ja nad enne surma või sonides emakest hüüdsid…“

Marko Tiitus tunnistab, et niimoodi neid erinevaid ajastuid ja lugusid kõrvutades hakkab tal mõnikord häbi. „Meie eelkäijad on läbi läinud kümneid ja sadu kordi raskematest oludest ning ometigi, kõige ja kõigi kiuste vastu pidanud.“

Tiituse sõnul on meie väikese rahvakillu seas on väga palju vaimu- ja elujõudu. “Olen korduvalt endalt küsinud, kust on see jõud pärit. Kellele ja mis mõõduga seda jagatakse. Ma ei pea silmas üksnes elutahet, mis on kahtlemata oluline selleks, et füüsiliselt ellu jääda. Mõtlen veelgi enam sellele, miks kõigis nendes õudustes kaotas üks oma inimlikkuse ning teine säilitas selle, muutudes võib-olla veelgi tundlikumaks ja hoolivamaks,“ ütleb vaimulik. Ta leiab: „Iga tõde, ideoloogia, maailma parandamise programm, mis ei taju oma inimlikke piire, on määratud hukkumisele. Ja teistpidi, kui inimese või rahva elujõu allikas on tema inimlikkuses, ei kuiva see poliitiliste tõmbetuulte või ajastute moevoolude vaheldudes.“

Loe lisa:

Marko Tiitus 25. märts ei ole ebainimlikkuse, vaid inimlikkuse püha, Sakala 25.03.2021

Lisa kommentaar