Marko Tiitus: praegu on keerulisem olla vaimulik kui 30 aastat tagasi

Assessor Marko Tiitus (Foto: Viljandi Jaani kogudus)

Värske ajakiri „Kirik ja Teoloogia“ avaldas EELK UI professor, õpetaja Jaan Lahe intervjuu Viljandi Jaani koguduse õpetaja, assessor Marko Tiitusega, kes tähistas äsja oma juubelit. Vaimulikud rääkisid kiriku rollist ühiskonnas, teoloogia ja kiriku suhetest ja sellestki, kuidas aidata inimestel praeguses ajas leida tõde ja oma elu mõtet.

Küsimusele, mis on viimase 30 aasta jooksul kirikus ja iseseisvas riigis muutunud, vastas Marko Tiitus, et muutunud on eelkõige ühiskond, mis moodustab kiriku kuulutus- ja teenimiskeskkonna ning taustsüsteemi. „Kiriku jaoks tähendab see esmalt kristlike traditsioonide katket,“ tõdes vaimulik. Ta tõi võrdluse 1989. aastaga, mil näiteks Tallinna Jaani koguduses oli tugev vennastekoguduse taustaga kristlik tuumik, mida kandsid koguduse töötegijad, koorilauljad, vabatahtlikud abilised ja tõi näite: „Ka noortele ja algajatele vaimulikele olid vanemad koguduseliikmed toona usulises mõttes mentoriteks, nende eeskujule ja eestpalvetele sai toetuda.“

Praeguseks on Marko Tiituse sõnul kristlik kultuurkiht ka kogudustes väga õhukeseks kahanenud: „Piibli tundmist, igapäevast kodust palveelu, jumalateenistustel osalemist ei saa eeldada isegi koguduse töötegijatelt ning juhatuse ja nõukogu liikmetelt, teistest rääkimata. Vaimulik peab arvestama, et enamikel juhtudel tuleb inimestega töötades alustada nullist, pöörduda ikka ja jälle tagasi usu põhitõdede juurde, mõtestada kiriku kui Kristuse Ihu olemust, missiooni ja eesmärke. Lisaks eeldatakse, et kirik ja tema kuulutus ning tegevus peaks olema põnev, köitev, isiklikult puudutav.“ Seetõttu on praegu keerulisem olla vaimulik kui 30 aastat tagasi.

Ometi sõltub inimese isiklik suhe kirikuga ikkagi eeskätt tema koguduse vaimulikust, leidis Tiitus. Seetõttu peaks kiriku ja selle juhtide üks esmaseid ülesandeid olema oma vaimulikkonna eest hoolitsemine. „Vaimulike haridus, hingehoid ja vaimulik juhendamine, täiendkoolitus, palga- ja töötingimused peaksid olema kirikuvalitsuse esmasteks prioriteetideks. Kui meil on haritud, pühendunud, tasakaalustatud elu elavad, Kristusele ja Tema evangeeliumile ustavad vaimulikud, siis võib loota, et nende sõnum kõnetab inimesi ja tõmbab neid ligi.“

Marko Tiituse sõnul on religioosne harimatus ja kirjaoskamatus paljuski nõukogude aja pärand, kuid Eestis pole ka kolmekümne iseseisvusaasta jooksul suudetud sellest päriselt lahti lasta. „Ühest küljest on eestlaste ellusuhtumises palju pragmaatikat – väärtuslik on see, mida saab silmaga näha ja käega katsuda, patta panna või pangaarvele koguda. Sedagi võib pidada marksistliku ideoloogia viljaks, mille kohaselt majandusprotsessid on ühiskonna arengu seisukohalt määravad, kultuur, kunstid, samuti religioon aga üksnes „pealisehitis“,“ kirjeldas ta. Sellise ellusuhtumise avaldumisvormiks peab vaimulik ka tänavu toimunud kaitseväekaplanaadi ja -orkestri koondamist. „Võib ju öelda, et kaitseväe ressurss peaks minema üksnes varustuse või sõjatehnika soetamiseks, aga ühel hetkel tekib küsimus, keda või mida me siis lõpuks kaitseme, kui muusika enam ei mängi või surnuid maetakse ilma jumalasõnata.“ Niisugusel kujul avalduv pragmatism on vaimuliku sõnul lausa ühiskonnale ja omariiklusele ohtlik ning teisalt soodne pinnas esoteerika ja kõikvõimalike edu- ning eneseabiõpetajate jaoks.

Marko Tiitus avaldas arvamust, et religioonide tutvumine üldhariduse ühe osana oleks elementaarne. „Küsimus on selles, et ellu astuv noor õpiks mõistma religiooni kui inimkultuuri lahutamatut komponenti, tundma religiooni avaldumisvorme, eeskätt kristlust kui meie kultuuri kõige enam mõjutanud usundit, ning tegema selles valdkonnas teadlikke ja mõtestatud valikuid.“

Vaatamata intervjuus kõlanud nukratele tõdemustele leidis vaimulik, et kiriku tegevuseks ja kuulutuseks on tegelikult väga soodne aeg – keegi ei tee takistusi ega piiranguid. Nii on Marko Tiitus Viljandi Jaani koguduse õpetajana ühtaegu ka ise linnavolikogu liige, hingehoidja kohalikus hooldekodus ja kooli hoolekogu esimees. „Kusagil ei tõrjuta mind ega vaadata mulle viltu sellepärast, et ma olen kristlane või kirikuõpetaja,“ ütles ta. Praegusel paljude erinevate võimaluste ajal on tema sõnul tarvis vaid oskusi, tarkust ja tarmu neid võimalusi kasutada.

Lisaks:

Kuus küsimust juubilarile: intervjuu Marko Tiitusega, Kirik ja Teoloogia 10.09.2021

Lisa kommentaar