Pühapäeva palvesõna

Õpetaja Annely Neame (Tallinna Jaani kiriku ja koguduse Facebooki leht)

4. pühapäev pärast nelipüha. Pühapäeva teema on: Kadunud ja jälle leitud. Palvesõna ütleb Tallinna Jaani koguduse õpetaja Annely Neame.

„Jeesus on tulnud otsima ja päästma kadunut“ (Lk 19:10)

Kes on käinud suvisel ajal rabas räätsamatkal? Madalad puud ja põõsad ümberringi nii kaugele, kui silm ulatub … Laudteele ei pea jääma, selleks need räätsad jalgade külge kinnitatud ongi, et astuda rajalt kõrvale. Ümberringi säravad kuldsed murakad. Nende mõnus mesine maitse toob suve su huultele. Muudkui astud, sinna kuhu hing ihaldab. Mobiili GPS hoiab sind enam-vähem kursil. Sa oled tugev ja puhanud, valmis matkama. Ja nii sa seal sammud.

Päike tõuseb kõrgemale. Hommikune värskus annab maad lõõskavale kuumusele. Sa võtad oma joogipudelist lonksu külma vett ja astud edasi. Varsti võtad teise. Ja siis jood pudeli tühjaks, sest sul on plaan juba enne lõunat koduteele asuda. Sa oled päris väsinud, tühi kõht annab endast märku. Tühja pudeliga on veidi aega kergem matkata. Puusad teevad valu, sest räätsadega rabas jalgu tõsta on üsna suur koormus. Istud korraks maha, et kodutee GPS-i abil kindlaks määrata. Otsid maamärke, aga puud-põõsad ümberringi on üsna sarnased. Viskad korraks pikali, sookailu uimastav aroom teeb uniseks ja su silm vajub kinni.

Võpatusega ärkad, sest sul hakkas jahe. Päike on madalamale vajunud ja rabajärvedest on tõusnud udu. Sa võtad oma räätsad kaenlasse ja hakkad kähku kodu poole astuma. Sa kõnnid ja kõnnid, jalad väsivad ilma räätsadeta veelgi rohkem. Proovid leida tasasemat pinnast jalge alla – näe, seal ongi ilus roheline tasane maa. Naeratusega teed sammu, mõnus jahe ja pehme vesi silitab su sääri … ja siis su põlvi. Sa pääsed väikese ehmatusega, paned kähku räätsad tagasi saabaste külge ja lähed kiirustades edasi.Kuhupoole? Kuldroosalt hõõguv taevas sulab kokku rabauduga.

Muinasjutuline läbipaistmatu valgus on ümberringi, aga sinu teed ta ei valgusta. Igal pool on ilus ja ühesugune. Sul on janu, su jalad löövad tuld, iga räätsatõste on paras piin ja sul ei ole enam õrna aimugi, mis suunas peaksid minema. Lisaks kõigele on eikusagilt ilmunud sada tuhat sääske, kes kõik on sinu kallal einele asunud. Tahaks koju. Ilmakaari sa tunned, GPS-i abil peaks olema ju võimalik kodutee leida, aga … pisike paanika annab tasapisi maad hirmule. Sest kogenud matkajana tulid sa rahvarikastest radadest ikka väga kaugele ja sa tead, kui väike on tõenäosus, et keegi sind niipea otsima tuleks.

Kuigi jah, see lootus sul siiski on, et keegi tuleb sind otsima. Keegi, kes sind igatsedes koju ootab, kes teab, kus sa oled ja kuidas sinu juurde jõuda ja kuidas sind koju aidata, ja veel nii, et sa pikal koduteel surmani ei väsiks. Võib-olla ta võtaks sind selga ja tassiks sind … Oeh …

Kas see oleks võimalik? Palun! Jeesus! Aita mind koju. Tule ja leia mind. Ma olen käinud pika maa ja ma olen surmani väsinud. Sina näed, kus ma olen, ja Sa oled alati lubanud mind aidata. Ma ei leia ise enam teed, ma olen eksinud, aita mind! Issand ütleb: „Ära karda, sest mina olen sinuga; ära vaata ümber, sest mina olen su Jumal: ma teen su tugevaks, ma aitan sind, ma toetan sind oma õiguse parema käega! (Js 41:10). „Ära karda, ma tulen! Ma aitan sind ja päästan su.“

Lisa kommentaar