Kunagine EELK vaimulik Priit Rannut (1919-2010) kirjutab oma mälestustes, et tema noorpõlves oli pietistlikes ringkondades käibel väljend: „Lähed usuteadust õppima, kaotad usu.“ Sinna juurde jutustab Rannut loo ühest usklikust kodust pärit noormehest, kes usuteadust õppides sai närvivapustuse ja lõpetas haiglas.[1]

Küllap on sarnaseid mõtteid ka tänapäeval. Kas liberaalne usuteadus ja ajaloolis-kriitiline piibliuurimine mõjuvad hästi usklikule? Kas usklik saab üldse midagi sellest vastu võtta?

Olen kristlane, nüüd ka ordineeritud vaimulik EELKs. Pean ennast loomu poolest konservatiivseks inimeseks. Kolm ja pool aastat olen õppinud aga pigem liberaalse kallakuga Tartu Ülikooli Usuteaduskonnas. Tihti küsitakse mult, et kuidas ma usuteaduskonnas hakkama saan. Tõsi on see, et eks vaidlusi on ikka ette tulnud nii õppejõudude kui ka kaasüliõpilastega. Olen ise küllaltki põikpäine ja mõnel juhul ka provokatiivne. Loodan, et mulle antakse andeks, et kipun vahel liiga terav vaidlemisel olema.

Samas ei ole ma kordagi tundnud, et minu usk ja usu alused oleks kokku varisemas olnud õpingute jooksul. Olen nii mõnedki asjad selgeks saanud usuteaduskonnas olles:

1. Jumal on kõigeväeline ja tema kõigeväelisust ei saa kõigutada ükski teaduslik teooria või loeng. Jumal ei muutu inimeste tahte kohaselt. Seega ei saa õpingud kuidagi Issandat mõjutada. Tema on ikka seesama eile, täna ja igavesti ja tema ilmutus on jääv.
2. Kunagi ei saa teha halba see, kui me tutvume sellega, mida teised mõtlevad. Eriti väärtuslikud on meiega eriarvamusel olevad inimesed. Me ei tohi karta eriarvamusi, sest siis sulgeme ennast teatud inimeste eest. Kristus aga tahab, et otsiksime kontakti kõigi inimestega. Teistsugused seisukohad aitavad meil oma usku mõtestada ja läbi katsuda.
3. Mis puudutab Piiblit ja muid usuküsimusi, siis tulenevad eriarvamused tihti erinevast lähenemisviisist.

Selles artiklis kõnelengi kahest küllaltki erinevast lähenemisviisist Piiblile. Muidugi võiks käsitleda ka erinevusi süstemaatilise usuteaduse vallas, kuid oma lühikeses kirjatükis ma seda teemat ei puuduta, vaid keskendun pühakirjale, mida puudutavad eriarvamused on tihti aluseks ka eri seisukohtadele õpetuslikes ja eetilistes küsimustes.

Tartu Ülikooli Usuteaduskonnas kasutatakse nn teaduslikku piiblivaadet. See on sünonüüm ajaloolis-kriitilise piibliuurimisega. Ei saa ette heita, et see meetod pole teaduslik, kuna sama meetodit kasutatakse ka teiste ajalooliste teoste uurimisel. Arvan, et ajaloolis-kriitilise piibliuurimise põhiidee ongi see, et kuna Piibel on ajas tekkinud, siis allub ta samadele seaduspärasustele ja teda saab uurida samamoodi kui iga teist ajaloolist teost. Seda minu väidet ajaloolis-kriitilise meetodi tuuma kohta võivad parandada suuremad asjatundjad, kui see on ekslik. Igal juhul tundub see minu kogemuse põhjal olevat kõige olulisem eeldus teaduslikule piibliuurimisele. Nii uuritakse Piibli kujunemist, sellest peituvaid eri kihte ja autoreid jne. Luuakse ka hüpoteese, milline Piibli raamat on vanem, millised salmid on hiljem lisatud jne. Mõned nendest hüpoteesidest on tõenäolisemad, teised vähem. Mõned üldtunnustatud teooriad aga lükatakse kümnendeid hiljem ümber. Uurimine on protsess, mis muutub ja areneb. Teaduslik piibliuurimine on tööriist, ta ei anna vastuseid teoloogilistele küsimustele. Küll aga võib mõnda teaduslikku hüpoteesi kasutada argumendina, näiteks väites et mõni konkreetne piiblisalm on pühakirja põhiteksti hiljem lisatud ja seega ei tohiks see praeguse aja vaidlustes mingit rolli mängida. See on aga juba õpetuslik tõlgendus. Teaduslik piibliuurimine iseenesest ei anna vastuseid ei õpetuslikele, eetilistele ega eksistentsiaalsetele küsimustele.

Enamikes kristlikes kirikutes on usuline vaade Piiblile. Kristlased näevad Piiblit Jumala Sõnana, Jumala tahte vahendajana. Ja Jumala Sõna kirjaliku vormina on Piibel ainulaadne. Selles osas on usuline piiblivaade vastuolus teadusliku piiblivaate põhiideega. Kristlase jaoks ei saa Piibel olla nagu kõik muud raamatud. Pühakiri pole pelgalt kaua aega tagasi elanud inimeste religioossete kogemuste kirjeldus, vaid ta on Jumala kõne igale kristlasele ka tänapäeval. Jumala Sõna on ka kogu Piibel, Issand võib kõneleda iga pühakirja salmi kaudu. Ei ole olemas vähem ega rohkem tähtsamat raamatut, vaid pühakiri on üks tervik. Ja kogu pühakirja läbiv joon on Jumala õndsustegu Jeesuses Kristuses. Usulises vaates on Piibel eriline raamat, mille kaanoni kokkupanekut on juhtinud Jumal ise. Luterlasena arvan isiklikult, et selles kaanonis on 66 raamatut. Miinimumina on need olemas ka teistes konfessioonides. Kõik eelpool öeldu ei tähenda, et kristlased ei peaks analüüsima ja kaaluma kõiki tänapäeva maailma sotsiaalseid, poliitilisi ja usulisi küsimusi. Piiblis ei ole öeldud otseseid vastuseid kõigile küsimustele. Küll aga suunab usuline vaade Piiblile meid vaidlustes alandlikult otsima Jumala tahet ka tema Sõnast. See tähendab, et Piiblit peab lugema koguduse keskel, palves, arvesse võttes meie kristlastest õdede ja vendade arusaamu pühakirjast ning ka möödunud põlvede tarkust ehk kiriku traditsiooni. Kõik need juhtnöörid hoiavad meid selle eest, et me ei loeks pühakirja sisse oma mõtteid ja soove, mis tulenevad meie patusest minast. Usulisel ja teaduslikul piiblivaatel on ka väga erinevad eesmärgid. Kui teaduslik piibliuurimine on protsess, mis ei saa iialgi valmis ja juhib meid järjest sügavamale kaevuma, siis usulisel piiblivaatel on selge siht ja eesmärk, milleks on juhtida inimesi igavese elu teele. Usuline vaade Piiblile, mis näeb seda Jumala Sõnana omab tänapäevani suurt kalu valdava enamuse maailma kristlaskonna jaoks.

Teaduslik ja usuline piiblivaade. Kas nad saavad ka koos eksisteerida ja üksteisele midagi anda? Mina isiklikult usun, et saavad küll. Teaduslik vaade ilma usuliseta kaotab ära elulise sideme, kus Piibli tekstist leitav sõnum ja õpetus leiab rakenduse praktikas. Usuline vaade ilma teaduslikuta aga võib tõsta Piibli umbes sellisele kohale, nagu on islamis Koraan, mille kohta moslemid usuvad, et Jumal andis selle täiskujul prohvet Muhamedile. Nii aga kaotaks Piibel oma ajaloolise poole, mis toob ta meile lähemale ja teeb arusaadavamaks. Teaduslik piiblivaade peab mõistma oma teooriate piire ja austama usulise vaate traditsioone ja hoiakuid. Usuline piiblivaade aga peab teaduslikku vaadet võtma kui tõsist abivahendit, et mõista pühakirja sõnumit paremini. Ilmselt jääb teatud pinge nende kahe vahel püsima, kuid loodan, et nad saavad teha head koostööd, et nii ülikool kui ka kirik saaksid osa pühakirja rikkustest.

[1] Rannut, P. (2013). Mälestused. Tallinn: Johannes Esto Kirjastus. Lk 69.