Tiit Salumäe tuletas jutluses meelde vältimatut hämmastust, mis tabab meid teispoolsuses

Eestikeelse kontsert-jumalateenistuse kuulutus Helsingi Alppila kirikus

Igavikupühapäeval, Kuningas Kristuse pühal 21. novembril teenis Helsingi Alppila kirikus eestikeelset kogudust üle pika aja piiskop Tiit Salumäe. Jutlus tugines Mt 25:31-46: “Aga kui Inimese Poeg tuleb oma kirkuses ja kõik inglid temaga, siis ta istub oma kirkuse troonile ja ta ette kogutakse kõik rahvad ja ta eraldab nad üksteisest, otsekui karjane eraldab lambad sikkudest. Ja ta seab lambad oma paremale käele, sikud aga vasakule käele…”

Martin Lutherile on omistatud mõte: «Taevasse pääsedes hämmastun vähemalt kolme asja üle. Esiteks – ma imestan, et ma ise olen seal. Teiseks – ma näen seal paljusid, keda ma kunagi ei lootnud seal näha. Kolmandaks – ma ei näe seal paljusid, keda ma ees kohata lootsin.» Nõnda võib juhtuda ka meiega.

Kuidas on aga lood siin ja praegu? Kas me suudame veel millegi üle imestada või hämmastuda? Mille üle mina imestan? “Eile sai imestada, et miks ma enam ei imesta millegi üle…” Nõnda väljendas ennast üks kohalik poliitik.

Maailm on tõesti pöörane ja pöörasemaks läheb. Küllap meil igaühel on sellest ka isiklikke kogemusi. Aga kuni inimene suudab veel hämmastuda, pole lootus kadunud. Isegi karastunud poliitikud on selleks veel suutelised. Kuigi meil kuuleb teinekord rohkem ehk seda lauset, et “ma ei imesta enam millegi üle”.

Tõsi ta on. Rutiin on meid valitsenud. Nüüd elame uues olukorras. Meil oli kindel päevaplaan ja argirutiin. Nüüd aga peab mahtuma sinna hämmastumine ja arvestamine sellega, et meie plaanid ei teostu. Tänane kirjakoht laseb aimata, et hämmastus ei ole ainult selle maailma tunne. Kõik on Jumala kätes. Laulik ütleb, et hirmus on küll langeda elava Jumala kätte, aga veel hirmsam oleks langeda elava Jumala käte vahelt välja.

Mida me teeksime, kui kohtame Loojat? Kas tunneme ta ära? Juba pühakirjas on lugusid sellest, kuidas õpilased ei tundnud Kristust ära. Teda pidasid tondiks koguni ta oma lähimad kaaslased. Lisaks pühakirjale on hiljem räägitud ja kirjutatud lõpmata palju ilusaid ja südamlikke lugusid ning legende. Need kõnelevad sellest, kuidas inimesed ei tundnud algsel kohtumisel ära Kristust. Kas meie tunneme?

Vahel on tunne, et Jumalat teenides unustatakse Jumal. Ehk on see ekslik tunne. Oleks hea, kui see nii oleks. Jumal seisab meie ees ja kõrval. Meie aga vaatame temast läbi ja mööda. Vahel on jälle mulje, et Kristuse tunnevad ära need, kellelt seda äratundmist ei ootakski. Pühakiri räägib, et Jeesust otsivad kreeklased. Pime kisendab: “Taaveti poeg, halasta mu peale!” Jeesust otsivad paganad ja pimedad. Nägijad ja ta oma rahvas põlgavad ta ära.

Kuidas mina tunnen Kristuse ära? Keegi võib öelda: ma pole teda näinud. Aga kas ma pole temast ka kuulnud? Õndsaks on kiidetud neid, kes suudavad uskuda nägematagi. Kindlasti on õndsad ka need, kes ei hämmastu ainult skandaalidest ja sensatsioonidest, vaid kogevad Jumalat argipäevases. Ameerika saksa soost teoloogi Paul Tillichi sõnadega: «Kes ei nõua vaieldamatuid tõendeid, vaid teavad, et kõik, mis Jumala juurest tuleb, alati peab viimselt jääma… Kes teavad, et usk ei sunni mõistust vaikima. Vaid see, mis Jumala juurest tuleb, puudutab kergesti; tuleb tasa; jätab alles vabaduse; kutsub üles tasasele, sügavale, rahulikule südameotsusele. Õndsad on, kes püüavad olla seesmiselt avatud. Kes püüavad oma südant puhastada eneseõigusest, enda targemaks pidamisest… Kes on võimelised kuulma Jumala sõnumit argipäevasest sõnast, ka nende jutlustajate suust, kellel nagu pole midagi erilist öelda… kes on võimelised kuulma Jumala sõnumit tuhat korda kuuldud igihaljastest õpetuslausetest, mis sugugi pole nagu enam täis Jumala Püha Vaimu väge… kes on võimelised kuulma Jumala sõnumit argielu sündmustest, mis ikka toovad üht ja sama: tööd ja puhkust, muret ja õnnestumist, rõõmu ja kurvastust. Kes kõiges selles Issanda ära tunnevad – need on õndsad!”

Kontsert-jumalateenistusel teenisid muusikaga Silvia ja Stefan Ilves ning ühislaule saatis kantor Vivika Oksanen.

Lisa kommentaar