Urmas Viilma: kõigi meie hinged vajavad hoolt ja hoidmist

„Kristlased usuvad, et inimest luues Jumal “puhus tema ninasse eluhinguse: nõnda sai inimene elavaks hingeks.” (1Ms 2:7), kirjutab err.ee uudisteportaalis avaldatud artiklis peapiiskop Urmas Viilma (pildil) ja märgib: „Eestimaalased, olgu usklikud või mitte, ei erine selle poolest mujal maailmas elavatest liigikaaslastest.“

Urmas Viilma meenutab oma artiklis lugejatele Oskar Lutsu „Kevadest“ pärit karikatuursena kujutanud köstrit, kes kaardikeppi vibutades mööda klassiruumi pingialuseid Tootsi taga ajas. Köster ei loobunud poisi tempudest hoolimata kord jõuetult, kord murelikult rõhutamast, et oma hinge eest peab hoolt kandma.

„Huvitav, et “Suve” filmis meenub Joosep Tootsile, kes koos kooliõdede ja -vendadega köstrile külas viibisid, just ülalviidatud stseen koolipõlvest. Äsja Venemaalt naasnud noormees tänas magusat nalivkaklaasi tõstes ja toosti öeldes köstrit just selle eest, et ta oli uut põlvkonda õpetanud oma hinge eest hoolt kandma,“ meenutab Viilma kõigile tuttavat raamatut ning küsib praeguse aja koolidele mõeldes: mitmes koolis on meil oma “Julk-Jüri”, kes PISA testide kõrval ka noorte hingehariduse pärast muret tunneb? Kas keegi koolis räägib sellest, et inimesel on surematu hing?

„Nii nagu Jumala eitamine ei tõesta, et Jumalat ei ole, ei tähenda ka hingede teadlik harimata jätmine, et inimeste hinged hoolt ja hoidmist ei vaja,“ tõdeb Urmas Viilma. Nii ongi tema sõnul viimastel kuudel on koroonapandeemia pannud avalikkust kõnelema teemadel, mis puudutavad just inimeste hingega seotud küsimusi. „Väga paljud inimesed on jäänud oma murede ja probleemidega üksi ja lausa üksildusse. Inimestel on tekkinud viiruse leviku, või ka vaktsineerimisega seotud hirmud ja eksistentsiaalsed küsimused. See kõik süvendab depressiooni, tekitab ärevushäireid ja erinevaid psühholoogilisi probleeme.“

Peapiiskop tunnustab oma artiklis eelmist ja ka praegust valitsust, nagu ka teadusnõukoda selle eest, et nad on näinud hingede hoidmise juures oma rolli ka Eestimaa kogudustel. „See, et kirikud on võinud avalike jumalateenistuste veebi kolimise kõrval jääda siiski avatuks isiklikeks külastusteks ja palvetamiseks, samuti eraviisilisteks vestlusteks hingehoidjate ja vaimulikega, on paljudele inimestele suureks vaimseks ja hingeliseks toeks,“ kinnitab Viilma, lisades, et hingeline nõustamine ja tugi on kuulunud vaimulike igapäevatöö hulka Piibli päevist alates.

Temas sõnul aga selle töö väga privaatse ja delikaatse iseloomu tõttu on see tegevus olnud paraku üsna nähtamatu, mistõttu ei osata seda avalikkuses ka hinnata või tähelegi panna. “Sellest ka paljude kirikukaugete inimeste mõistmatus, kui kirikute avatuks jäämist on peetud koroonakriisi tingimustes vajalikuks abinõuks inimeste vaimse toimetuleku tagamisel,“ märgib Viilma ning kirjeldab lähemalt, millist tuge praeguses ajas kirik ja vaimulikkond saab pakkuda.

Lisaks tööle kogudustes toimub EELK Usuteaduse Instituudi Tartu Teoloogia Akadeemias juba aastaid diakoonia ja hingehoiutöötajate ettevalmistamisel. Igapäevaselt teevad hoolekande- ja diakooniatööd EELK Diakoonia- ja Ühiskonnatöö sihtasutuse ning pere- ja paarinõustamist EELK Perekeskuse üksustes Tartus, Tallinnas, Jõhvis ja Haapsalus. 2019. aasta sügisel Tartus avatud kristlikke organisatsioonide koostöökeskuses “Pastoraat” tegutseb Hingehoiukeskus, kust koordineeritakse hingehoiutööd üle kogu Eesti. Tartu Teoloogia Akadeemia ja sotsiaalministeeriumi haiglate- ja hoolekande kaplanaadi koostöös on avatud ööpäevaringne tasuta hingehoiutelefon 116 123. Oma hingehädadele saab tuge ka veebiplatvormilt sinuabi.ee, kus omapoolset abi osutavad kristliku hingeabi spetsialistidena hingehoidjad, vaimulikud, psühholoogid, psühhoterapeudid, nõustajad ja kaplanid. Mitme koguduse kodulehel, nagu ka EELK kodulehel on loodud eraldi funktsioon vaimulikule anonüümselt kirjutamiseks. Urmas Viilma kinnitab: „Inimesed ei pea oma eksistentsiaalsete või ka praktilise abi kohta käivate küsimustega ja muredega üksi jääma.“

Loo lõpetuseks tõdeb peapiiskop: „Meil kõigil on hing, mis hing vajab harimist, vajab hoolt ja vajab hoidmist. Selle kõige jaoks annab kirik ja kristlaskond oma panuse. Loodan, et aja kuludes osatakse seda üha rohkem ühiskonnas ka väärtustada ja hinnata. Seni kuni meil on katkise hingega inimesed ei saa me loota ühiskonna tervenemisele.“