Nädala eest ERRis avaldatud kirjutises juhtis peapiiskop Urmas Viilma tähelepanu, et Estonia vrakile sukeldumisi kavandades on tarvis tagada hukkunute hauarahu. “Kirjutise mõte ei olnud kritiseerida ekspeditsiooni korraldamist, vaid küsisin seda, kas on mõeldud hauarahu peale, kas seda järgitakse ning millised on muud selle ekspeditsiooniga seotud motiivid. Kas on näiteks kommertshuvi?” selgitas peapiiskop oma tänases Postimehe arvamusartiklis, et ta ei sea kahtluse alla vajadust tõde välja selgitada, nagu lugejad seda artikli põhjal võisid mõista.

Täna, 22.09. “Postimehes” avaldati intervjuu Poola tuuker Jakob Olszewskiga, kes on käinud “Estonia” vrakil varasematel kordadel ja on kaasatud ka uude ekspeditsiooni. Intervjuust üks osa, mis on jõudnud ka artikli pealkirja, on seotud sellega, et peapiiskop ei mõista, et “Estonia” hukkunute lähedased soovivad saada teada tõde, mistõttu ei saa sukeldumist vrakile pidada valeks.

Peapiiskop Viilma meenutas leheloos, et kui “Estonia” oli hukkunud, korraldati katastroofi paigas 26. novembril 1994 jumalateenistus, millega tunnistati vraki asupaik hauaks ja kui juulis korraldas Eesti riik vraki asupaika ametliku ekspeditsiooni, mõeldi ka sellele, kuidas hauarahu põhimõtet järgides töid teostada. Enne töödega alustamist peeti uurimislaeva pardal mälestustalitus, mille viisid läbi Eesti, Soome, Rootsi ja Läti kirikute piiskopid.

Urmas Viilma juhtis tähelepanu, et on hea tava järgida kalmistutel teatud käitumisreegleid, et hauarahust kinni pidada. “Minu lihtne soov on, et hauarahu tagamisele oleks mõeldud ka Margus Kurmi ekspeditsioonil.” Peapiiskop märkis, et hauarahu järgmise kohustus on moraalne vastutus hukkunute ees, mitte lähedaste ega ühegi riigi ees ja et sellest moraalsest kohustusest kinni pidamine ei ole ka mitte seaduse, vaid kultuuri küsimus. Ta võttis oma vaatenurga kokku: “Isegi tõde otsides, ei tohiks unustada ohvrite mälestust ja inimväärikust ega kõrvale heita hauarahu järgimise põhimõtet.”